Lugeja: depressioon pole muud kui oma laiskuse õigustamine
Nimelt lööb see nn depressioon tal alati välja just kõige kiirematel aegadel, kui vaja ruttu-ruttu mõni projekt valmis saada ja kui kõik, ka väikelaste mammad, teevad usinasti ületunde. Siis istub see proua kodus ja kui talle helistada, ütleb hauataguse häälega, et depressioon on nii ränk, et ta ei saa täna tööle tulla. Kui kiire aeg möödas, ilmub jälle tööle, haigusleht kaasas.
Kui aga midagi kontoris ühiselt tähistatakse, mõne kolleegi juubelit või mõnd suurt saavutust, on meie depressioonihaige kohal nagu kõpsti, veinist ja magusast ära ei ütle ja ajab lõbusalt juttugi. Noh ja muidugi tabas teda depressioon ka praeguste olümpiamängude ajal.
Mulle jääb tegelikult natuke arusaamatuks ka, mis haigus see depressioon õige on, et see niisugust nädalatekaupa kodus lebasklemist nõuab. On minulgi olnud raskeid aegu - kui vanaema suri, kui mind eelmisest töökohast koondati, kui vargad mul kodus sees käisid, jne - ja ma olin siis ka tõsiselt endast väljas ja masenduses. Aga asi, mis mind rasketest aegadest üle aitas, oligi just töö ja tegutsemine. Kui muud teha ei olnud, tegin kodus remonti, õmblesin lastele riideid ja jooksin palju-palju metsakilomeetreid maha. Oleks ma rasketel aegadel koju diivanile istuma jäänud, oleksin jah vist hulluks läinud.
Mulle tundub küll, et selle moehaiguse - depressiooni - põdejatele kuluks ära oma tagumik maast lahti vedada ja tegutsema hakata. Tegevusetus just tekitabki depressiooni, seda teab nii meie presidendiproua kui kinnitavad ka arstid. Tegevusetus ja vist ka vilets toit, nagu ma kuulnud olen. Ise toitun tervislikult, liigun palju ja tunnen ennast hästi.
Ma saan mõistusega võttes sellest isegi aru, et kui ollakse juba masenduse nõiaringi kukkunud, siis sellest väljatulemine ei olegi nii lihtne, kui inimestel, kes kogu aeg tegutsema harjunud. Ma ei ole kade inimene ka, istugu pealegi kodus, ega haiguslehel olles keegi ju rikkaks ei saa. Aga no närvidele käib see, kui mõni oma laiskuse ruttu diagnoosi taha peidab ja kuidas neid nn depressioonihaigeid siis teiste poolt poputatakse ja neile kaasa tuntakse. Ja teised peavad samal ajal puuduva inimese töö ära tegema, topelt rabama, firmale edu tagama. Kaudselt elavad depressioonialtid inimesed ju siiski meie seljas.
Tõsiselt, kõik, kes te endal kergekäeliselt depressiooni diagnoosite - teil oleks targem endal tutist kinni võtta ja kasvõi vastu vägist ennast midagi tegema sundida. Kes teeb, see jõuab, öeldakse - tehke midagi, tehke kasvõi sporti, sööge vitamiine ja küll siis enesetunne tasapisi paremaks läheb. Kui siis harjutadagi ennast kogu aeg pingutama, mitte lonti laskma, ei see deprekas enam kauaks teie juurde pidama jää. Ka muud haigused ei külasta nii kergesti inimesi, kes ennast lõdvaks ei lase.
