Lugeja Balti ketist: mullikad seisid traataia juures rivis, justkui oleksid nemadki taibanud, mis toimub

Saaremaalt toimus Balti ketti minek organiseeritult, moodustati bussidest ja sõiduautodest kolonn ning kõige ette pandi vilkuritega miilitsaauto. Teel Kuressaarest Kuivastusse eripraamile nägime kõikjal tee ääres seisvaid inimesi, kes meile lehvitasid. Käte, lillede, rahvusvärvides lipukestega. Palju oli näha vanemaid inimesi, kes ilmselt ei saanud ise kaasa tulla. Palju oli pisarais nägusid.

Tunne oli selline, et meie olemegi need vabaduse saadikud, kelle peale kojujääjad ainukesena loota said.

Ratla bussipeatuse lähedal oli väga huvitav nähtus. Sealses tammikus on läbi aegade olnud noorloomade karjamaa. Millegipärast seisid mullikad kõik traataia juures rivis, justkui nemadki oleks taibanud, mis toimub. Olen sealt aastakümneid mööda sõitnud, loomi peetakse seal karjamaal praegugi, ent mitte kunagi hiljem pole ma näinud seda, et kümned loomad seisavad niiviisi traataia juures üksteise kõrval rivis.

Sättisime end Raplast paar kilomeetrit Tallinna poole. Mõte oli selles, et tagasi minnes on nagunii teed autodest umbes ja meil oli sealkandis perekonnatuttav, kelle juures sai suurema liikluse laialiminemist oodata.

Olime kogu perega, poeg oli 13 ja tütar 11. Kui üritus algas, andsin täismõõdus sinimustvalge lipu poja kätte. See lehvis tuules ja ma nägin, kuidas poiss erutusest värises. Ilm oli ju soe, nii et ikka erutus pani noore mehe vere vemmeldama.

Abikaasal nägin pisaraid silmis, sest ta teadis vanaema kaudu, et tema kooliõpetajast vanaisa piinati Tallinna vanglas 1941. aastal surnuks ja isegi tema hauda pole teada. Ka minu vanaonu, kes pidas Valjalas talu ja kelle juures mu ema üles kasvas, torkasid venelased 1941. aastal taganedes koduõues täägiga surnuks.

Loomulikult oli tunne meil kõigil ülev. Neid hetki ei saa surmatunnini unustada. Tütar räägib siiamaani, et midagi sellist, mida ta tundis Balti ketis olles, ei ole ta enam mitte kunagi tundnud ja see olevat tal kõige helgem lapsepõlvemälestus.

Pärast ürituse lõppu istusime kolm tundi tuttava juures Raplas ja arvasime siis, et nüüd on paras aega hakata Saaremaa poole tagasi liikuma. Öösel käisid eripraamid, kuhu registreerunud Balti ketis käijad tasuta peale said. Vaatamata kolmele oodatud tunnile, oli liiklus ikka veel nii kinni, et sõitsime Raplast Märjamaale esimese käiguga. Alles siis hakkas lahedamaks minema. Pidi ikka autosid olema!

Väga ilus mälestus noorpõlvest. Nüüd, kuuekümnesena, läheb see mälestus järjest helgemaks.

Balti ketis käisid Toivo Vaik ja Greta Vaik ning toonased lapsed Mairold Vaik ja Merle Vaik.