Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: bakalaureus on mõttetu aja- ja raharaisk

 (93)
Lugeja: bakalaureus on mõttetu aja- ja raharaisk
Pilt on illustreerivFoto: Hendrik Osula

Viimistlen praegu bakalaureusetööd ning kahetsen siiralt kolme raisatud aastat.

Õnneks õppisin tasuta kohal, nii et ma pole pidanud tasuma ulmeliselt kõrgeid õppemaksusid. Tõenäoliselt on riik minu ja mu lektorite peale kulutanud rohkem raha kui oleks mõistlik.

Umbes üks kolmandik bakast on olnud täiesti kasutu - erinevad ajalooteemalised loengud, mis võiksid olla nii palju enamat, aga on muutunud ikka lihtlabasteks "X tegi aastal Y seda". Edasijõudnumatel juhtudel lisatakse sinna otsa ka "ja see on oluline Z põhjusel". Sellega enamasti asi ka piirneb.

Sügavuti minnakse teemadega harva. Tavaliselt joostakse üle mõistete, kontseptsioonide ning isikute sellise kiirusega, et sõrmed jõuavad vaevu õppejõu jutu taktis sülearvuti klahve tabada. Mingeid selgitusi või kommentaare jagatakse harva.

Hindeks "A", sest oled olemas
Mõned loengud on küll mõeldud toimuma seminarivormis. Ent õppejõudude autoriteedi puudumise või oskamatuse tõttu taanduvad needki olukorraks, kus üks räägib tahvli ees ja kakskümmend tükki kirjutavad vaikides.

Seminarides osalemist pannakse järjest harvem kirja. Hinnatakse iga väiksematki üliõpilase liigutust, sellega haridust devalveerides.

Mina näen ettekandega kolm päeva vaeva: otsin, viitan, refereerin, jahin haruldast pildimaterjali ning tulemus on muidugi "A". Kursaõde kleebib paar lõiku Wikipediast, paneb Google Image'i viis esimest pilti tekstile vahele ja ongi tehtud. Mõni õppejõud märkab "B" panna, enamasti pannakse "A". Lihtsalt selle eest, et oled olemas. 

Seotud lood:

Kurb on see, et needsamad seminarid ning aktiivsed arutelud peaksid tegelikult ideaalis moodustama meie haridusest suurema osa. Kuna seminarid nõuavad suuremat vaeva kui lihtsalt monotoonselt aastaarvude ettelugemine, siis neid tehakse vähemalt bakaastmes liiga vähe.

Bakatöö seminar on iseäranis totter üritus. Demotiveeriv. Miks ma üldse näen vaeva või tahan vaeva näha, kui teised seda ei tee? Miks õppejõud tolereerivad täielikku laiskust, viitsimatust või oskamatust?

Aja surnuks löömise koht
Edith Kaldma legendaarne Martin Lutherite segamini ajamise juhus pälvis meedia tähelepanu, aga selliseid juhtumeid on igal aastal igas ülikoolis ning igas teaduskonnas. Olles Edith Kaldma tööga tutvunud, võin öelda, et autor oli akadeemiliselt saamatu, aga vähemalt püüdlik.

Kaldma töös oli üritatud mingisugust metodoloogiat ja arutelu arendada, kuigi paljud ei viitsi sedagi teha. Praegu üritab enda bakatööd kaitmisküpseks kuulutada mu kursavend, kelle töö koosneb viiest intervjuust ning nendele järgnevast kolmest leheküljest kokkuvõttest. Kõik.

Mulle tundub, et 3+2 süsteemi juurutamisega kaotas bakalaureus täiesti oma tähenduse, olles muutunud aja surnukslöömise kohaks. Tudengid ei viitsi sageli õppida. Õpetatakse niivõrd pealiskaudset jura, et Wikipedia artiklidki on informatiivsemad. Lektorid ei viitsi tudengeid õpetada, sest tegu on ju ainult bakatudengitega. Juhendajad ei viitsi lõputöid korralikult juhendada, sest tegu on ju aiult bakatudengitega.

Magistriõppes on asjad oluliselt paremad - tean, sest olen magistriõppekavast 25 EAP ulatuses aineid võtnud, et huvitavam oleks. Kardan siiski, et olukord läheb sealgi varsti hulluks. Demotiveeritud ja õppida mitte oskavad bakatudengid lõpetavad igal aastal...