Kohe kerkisid pähe nende targutajate mõtted, kes räägivad, et mitme kuu palk peaks ikka alati tagavaraks olema. Kuidas ikka pole normaalne, et inimene ei suuda pidevalt kõrvale panna ja sellised inimesed ei suuda majandada ei end ega oma peret.

Vaadates tänaval ringi vuravate autode hulka, jääbki petlik mulje kodanike heast elujärjest. Kui ikka jaksad masinat osta ja ülal pidada, ei ole sul ju häda midagi! Tähelepanuta jäetakse, et paljude jaoks ongi see õnnetu vana auto ainuke variant, et kaugemalt tööle saada. Või et logistiliselt hakkama saada lapse lasteaeda toimetamise ja ise varahommikuks linnaservas asuvasse töökohta jõudmisega.

Poolteist nädalat ilma autota oli täielik põrgu. Olin üles korjanud selle talve kõige rõvedama viiruse, mis algas ülimalt valusa lahtise köha ja totaalse häälekaotusega. Vinduv palavik seal veel boonusena juures. Lapse lasteaeda toimetamine jäi minu kanda ning nii ma siis poolteist tundi teda lasteaeda loksutasingi, bussipeatustes veel juurde külmetades. Samal ajal sõitsid mööda meie masinast kordades vanemad loksud ning inimesed said kiirelt ja normaalselt oma vajalikud käigud tehtud.

Viimasel ajal aga tunnen end järjest rohkem süüdi, et olen nii mugav autoinimene. Tänu remondile ei piisa enam meie suure tööga teenitud palkadest, et kuu üle elada. Lohutan end vaid sellega, et küll edaspidi tuleb mingi muu ootamatu kulutus, mis jälle meie kuu eelarve nulli suudab ajada. Väga hea meelega läheme hommikul tööle, sest siis on võimalik täpselt oma arved tasuda ja liigseks priiskamiseks ei olegi ju ühel tublil Eesti töömesilasel pappi vaja...