Ei näe paanikaks mingit põhjust. Enamuses, kui mitte kõikides arenenud riikides, kellele üritame järele jõuda, on kasutusel töötasu puhul astmeline maksustamine, ja ei ole nende riikide majandused ega nende ettevõtlus kuskile kadunud. Samuti ei näe seal kõrgepalgaliste tänaval demonstratsioone oma "õiglase tasu" kaitseks.

Erinevad seisukohad või seosed töötasu puhul ei tarvitse olla erilise pingutuse-tublidusega päris tõesed. Nii võib sama tööd tehes samas ajaühikus teenida Võrus 600€, Tallinnas 1200€ ja üle lahe 2200€ - rõhutan identse tööga. Mingil põhjusel arvatakse, et Võru töötaja on laisk ja ei pinguta piisavalt, Tallinna töötaja on tubli ja Soome tööle läinu lihtsalt napakas, sest maksab seal ebaõiglase astmelise süsteemi järgi selle asemel, et nautida Eesti ühtset ja "õiglast" maksustamist.

Astmelise teemat võib vaadelda ka moraalsest-filosoofilisest aspektist, kus iga indiviidi eesmärk kogukonnas ei ole olla teisele indiviidile hunt ja ülim konkurent, vaid tegelikult oleme üks suur pere. Just perekonnas, kui ühiskonna algrakukeses me ju ei aja sellist teksti, kui ühel liikmel läheb paremini, näiteks pereisa saab paremini tasustatud koha, siis ta keeldub teenistust jagama - teised olgu sama tublid ja pingutagu ise oma koha nimel. Nii on suguharu aegade algusest peale olnud normaalne. Kui ma olen tublim, võimekam, mul on läinud teistest paremini, saan ma oma suguharule olla kasulikum, saan panustada rohkem, see on suur au saada võimalus oma suguharu heaks teha enam, kui paljud teised seda teha saavad.

Mis mõtet on olla rikas ja tubli ainult enda jaoks, kunagi surres oleme võrdsed nagunii. Küsimus on, kuidas oled oma elu elanud kogukonna jaoks, mis on sinu kui karja liikme panus karja heaolusse, ühtsusse, tugevusse. Kui sa oled tugevam, tublim, targem, töökam kui teised, on loomulik, et saad ka enam panustada.