Selles külas, kus ma elan, läks naabriplika hiljuti esimesse klassi. Äsja oli tal vaja abi koduste ülesannete lahendamisel ja nii ta tuli abi küsima. Oma suureks hämminguks avastasin ma seeläbi, millised (ma ütleksin tragikoomilised) metamorfoosid on toimunud vahepealsetel aastatel õppekavades! Esimese klassi ülesannete raskusaste on leebelt väljendudes märkimisväärne. Fotosüntees! Esimeses klassis! Mina õppisin seda kunagi kuskil seitsmendas klassis. Huvitav, kas Goethe „Faust“ on vähemalt nn eliitkoolides peagi kohustuslik kirjandus näiteks kolmandas klassis?

Sõna „foto“ on üks 7 aastane laps ikka ehk kuulnud, siiski kulub aega seletamaks talle, mis puutub asjasse puude/põõsaste haljasmass ja rohelised heinamaad. Aga „süntees“, „klorofüll“. Kuidas need ühele 1. klassi juntsule pärale jõuaksid, nii et ta mitte ainult ei teaks (ja oskaks küsimise peale ja õigel ajal oma teadmisi ette vuristada tühja pilguga), vaid ka mõistaks oma teadmistest midagigi?

Pole ime siis, et kui eksperimenteeritakse pisteline küsitlus tänaval möödujatele algkooli õppekava raames, jäävad kõrgharidusega vastajadki jänni. Ja siis pärast imestatakse, et lastel/noorusel on midagi paigast ära elementaarse taibukusega, vaatamata kõigile viitele, kiituskirjadele ja elluviidud ning võib-olla ka pikalt harrastatud elitaar(koolit)susele!

Mingis mõttes lihtsam oli aastaid tagasi, kui mu oma lapsed veel koolis käisid. Näiteks matemaatika ülesanded:

„Juta möödub teeäärsest põõsast, plaksutab korra ja 5 varblast tõuseb lendu. Küsimus: Kui Juta oleks plaksutanud 2 korda, mitu varblast siis oleks õhku tõusnud?“

Edasi võite ise arvata, mis juhtuma hakkas ja milliste valikute ja dilemmade ette selles ülesandes noorõppurid asetati. Minu arvates on see sirguva noorsoo sandistamine/zombistamine.

Peale seda, kui ma olin oma kõveraks naerdud kõhtu jälle sirutama suuteline ja minu kõnevõime taastunud, sain ma järeltulijale lühikokkuvõtte esitada: kui mõni tädi/onu on täiskasvanuks saanud ja sattunud tähtsasse ametisse näiteks õppematerjale koostama, ei tähenda see veel, et kretinism tema puhul välistatud oleks, või et ta lollusteks, kas hooti või lausa kestvalt, võimeline ei oleks.

Ega minu manitsussõnadest kahjuks küll hiljem kasu ei olnud – ta eelistas täiskasvanuid kuulekalt/püüdlikult autoriteetideks pidada ka siis veel, kui oli hädavajalik näiteks oma klassijuhatajale öelda, milline idioot too on. Oleks minulgi lihtsam olnud. Ei, ikka oli vaja endas kõhklema hakata.

Arvan, et tuupimise/õppimise tasakaal on koolisüsteemis rängalt paigast ära ja trend näikse olevat süvenev. Võib-olla veelgi suurem probleem on arvamus, et õppimine on võimalik vaid institutsioonisiseselt, koolisüsteemis, ja et oleks ka paber ette näidata, muidu pole sa mitte keegi!

Meenub juhus ühelt rongisõidult, kus tahtmatult olin sunnitud pealt kuulama kahe noore džentelmeni vaidlust selle üle, mis väljendab suuremat hulka: kas 2/3 (kaks kolmandikku) või 75/300? Vaidlus oli andestamatult pikk ja tuline.

Ilmselgelt ei ole see pelgalt tänapäeva probleem ja on aktuaalne olnud läbi aegade, kui meenutada selliseid tsitaate nagu „taevas hoidku meid õpetatud lollpeade eest“ ühelt Tsehhi kirjandusklassikult või „ülikoolis lihvitakse põllukive ja läbustatakse teemante“. „Õpetatud lollpeade“ produtseerimisest hoidumine on ilmselt igasugusele ühiskonnakorraldusele hädavajalik selle ühiskonna enda tuleviku huvides.

Probleem on nähtavasti laialt levinud. Meenub teleris nähtud saatesari "Kaunitar ja geenius" (toodetud USA-s). Tibilt küsitakse: "Mitut kontinenti sa tead?"
"Aa... mmm... ma pean mõtlema..., võõrsõnad pole minu tugev külg."
"No mitu tükki on?"
"Aaa..., aga mis see kontinent selline veel on!?"
Ja see kaunitar oli vahetult enne seda rääkinud, mis kolledžis ta õpib, mis erialal ja kui edukalt.

Ärge saage asjast aru nii, et mul on midagi põhimõtteliselt koolihariduse vastu, aga ei saa jätta osutamata asjaolule, et just kool on see koht, kus noorele inimesele hakatakse külge pookima kellegi võõraid mõtteklišeesid, juurutatakse mõttestampe, millede vastuvaidlematu omaksvõtt olgu vastuvaidlematult kohustuslik. Nivelleeritakse mängulisus ja isikupära ja tema loovus, lömastatakse arutlemissuutlikkus ja seoste nägemise võime, pärsitakse nende avaldumist. Ja kahtlemisvabadus, teisitimõtlemine ning enesehinnangu säilitamine on saatanast?