LUGEJA ARVAB: Jälle oleme esimesed! Naised teenivad kolmandiku vähem

"Eestlannade palgaosa rööv suurim Euroopa Liidus." Sedasi teatasid naistepäevaeelsel nädalal Euroopa infoagentuurid. Meie meedial kippus see teade küll kurku kinni jääma, kuid fakt jääb faktiks: Maarjamaal makstakse õrnemast soost töötajale 30% vähem palka, kui sama töö eest saaks üks õige eesti mees.

Jälle oleme esimesed! Kaua sa ikka korrutad, et esimesena seadsime sisse e-riigi, pealegi kui selles valdkonnas pole lihtne enam teistega sammu pidada. Naiste tööalane ahistamine aga on kindel asi. Eurovõidujooksus meist kaugele taha jäänud lätlased ei saa siingi oma 13 protsendiga meile kannule, rääkimata itaallastest, kes veidi rohkem kui nelja protsendiga tahavad öelda, et naised peavadki meestega peaaegu võrdsed olema.

Meile meeldib mitte ainult esimesed olla, vaid ka teistmoodi välja näha kui teised ja selle nimel ühte hoida. Ja see pole sugugi taunitav. Ilma sellise kokkuhoidmiseta poleks olnud iseseisva Eesti riigi sündi 1918. aastal ega laulvat revolutsiooni 70 aastat hiljem, mis viis taasiseseisvumisele poolesajandilise okupatsiooni järel. Unitaarses NSV Liidus püüdsime ametliku propaganda kiuste kasutada väikseimatki võimalust oma rahvusliku väärikuse rõhutamiseks. Isegi marurahvuslusel oli tol ajal positiivne roll. Kõik, mis oli suunatud veneliku surve vastu, aitas meid edasi.

Kahjuks mõtlevad paljud meist praegugi nii, nagu poleks juba peaaegu 20 aastat kestnud Eesti taastatud iseseisvust ja kommunismivaba Venemaad olemaski. Ikka käib hala mingist rahvuslikust hääbumisest. Absurdne on rääkida riigisisesest venestamise ohust, ometi seda teeme. Tänaste probleemide lahendamise asemel sobrame minevikus, mille sisuna kujutame venelaste vägivalda eestlaste kallal. Tegelikult tuleks rääkida kommunistlikust vägivallast, mis muserdas kõiki „vennalikus“ liidus elanud rahvaid, ka venelasi.

Populaarse raadiojaama saatesarjas „Keskpäevatund“ kuulsin täiesti arukate inimeste täiesti tõsimeelset arvamust, et Vene-Saksa gaasitoru Läänemerre paigutamisega nõustudes lõid soomlased meile noa selga. Järelikult tegid seda ka rootslased ja taanlased, rääkimata torulepingu osapooltest sakslastest ja venelastest. On ikka lurjused! Samal ajal pole ma halajate suust kordagi kuulnud tõdemust, et gaasi on ju vaja Euroopa Liidule, kuhu meiegi kuulume. Kui tahate, on see energiajulgeoleku üks komponente.

Juba kuulen end reeturiks sõimatavat. Meie ju mõistame energiajugeoleku all seda, et kõik Venemaalt voolava kraanid on kinni keeratud. Lausa õnn oleks saada gaasi purudiktaatorlikust Türkmenistanist ja... peaaegu oleksin lisanunud „Põhja-Koreast“, kuid kahjuks seda maavara seal ei ole.

Prantsusmaa ja Venemaa kaubavahetuse asjus oleme paranoilise kisa tõstnud nii suureks, et NATO peasekretär Rasmussen oli sunnitud meid rahustama: NATO riigilt ostetud laevu ühegi NATO riigi vastu ei kasutatata. Järsku ongi nii. Kes tahab, ärgu uskugu ja nutku edasi. Vaba inimene vabal maal võib teha, mida süda kutsub.

Mina igatahes olen äratundmisele jõudnud, et rahvusliku julgeoleku tagamiseks oleks kasulikum tegelda selliste asjadega nagu soolise võrdõiguslikkuse tagamine töösuhetes.

Soovid ka oma arvamust avaldada? Saada meile kiri aadressile [e-mail] või kasuta lehe vasakul servas olevat Rahva hääle vormi!