Võrdluseks minu lugu 1999st. Emakamüoomi operatsioon Pelgulinna naistekliinikus. Oppi ootasin koridoris istudes 6h. Kirurgi persoon anonüümne, esimene olevat keeldunud,teine (ka tema jäeti minu jaoks anonüümseks) võttis ette. Operatsioon kestis 6 tundi. Kirjalikust haigusloost selgus, et eemaldati kogu emakas + 1 munasari. Opijärgne nõustamine oli olematu.

Pärast kaht antidepressantide kuuri (1/2 a võitlust diktsioonihäiretega + unehäired tänaseni) otsustasin süsteemist läbi murda ja otsida üles opereerinud kirurgi küsimaks, mis tegelikult opi käigus ilmnes. Ta vaatas mulle kalasilmadega otsa ja ütles: "Mis see teie asi on, mis me tegime. Olge õnnelik, et liigute ja elate."

2016 on olukord kommunikatsiooni osas võrreldamatult muutunud. Saad ise otsustada, saad taustauuringuid teha. Õnnestunud opi olulisimaks eelduseks on eelnev personaalne usaldus. Sest opi ajal ei jää patsiendile enesekaitse võimalust. Siis on arst kunn. Meditsiini alustalaks on vastastikune kommunikatsioon. Mõlemalt poolt.