Kurja ämma halvemaid külgi sain nautida ka oma eelmises kaheaastases suhtes. Kõige intrigeerivam kogu loo juures on see, et minu näo ees naeratas ämm alati oma parimat naeratust. Kutsus veel kullakesekski ja paitas selga. Kui aga läinud olin, siis sain hiljem teada kõik tagaselja sajatamised ja arvustamised. Üsna skisofreeniline mulje jäi nii inimesest kui ka meievahelisest suhtlusest. Mõlemad naeratasime teineteisele kohtudes, aga sisemuses ei arvanud teisest just kõige paremini.

Uue suhtega sain kaasa ilmselt veel kangema ämma. Tema suudab mind vaadata nii, et tunnen end kui tualetipesukalts – selline madal, räbaldunud ja kõigil risti jalus ees. Viimased kaks kuud olengi mõelnud, kui kaua ma tahan end veel tualetikaltsuna tunda. Kas selline siis ongi ämmade ja väimeeste vaheline suhe?

Aastate lisandudes tüütab selline proovilepanek ja pidev mõõtmine ning kaalumine ikka väga ära. Päris hirmus on aru saada faktist, et mitte kunagi ei saa suhtes olla vaid armastatud inimesega. Iga jumala kord on temaga kaasas mingi kümnepealine suguvõsa, kes kõik tahavad tutvuda. Paremal juhul jääb see suguvõsa siiski oma elude juurde toimetama, kui aga nii hästi ei lähe, siis asuvad nad rõõmsasti peagi ka noorpaari elu korraldama ja "nõu andma".

Sellised nõuanded panevadki pika peale kahtlema, kas üldse tasub oma uut suhet üldse elus hoida. Kõigil teistel on poole parem arusaamine, mis minu ja mu naise vahel toimub. Ega ei olda kadedad jagama ka. Seisukohavõtte tuleb mõnel päeval lausa mitmelt rindelt ning nende seedimine võtab kõvasti aega ja energiat.

Just energiat jääbki lõpuks ikka maru väheks. Pikapeale tekib tunne, nagu võitleksin tuuleveskite vastu ega saakski kunagi võita. Veidikene tõstis meeleolu üks Facebookis jagatud pilt. Seal soovitati elule nii kaua naeratada, kuni elu saab inimese õnnest aru ning lõpetab kodaratesse kaigaste loopimise. Hetkel sellist jõudu küll enam ei ole, et naise perekonna vastuseisule omakorda vastu hakata.