Lugeja: alla viieaastase lapse lugemisoskus pole mingi andekuse märk, vaid rohkem nagu koerale õpetatud trikid

Sirvides kommentaare laste lugemisoskuse teemal, selgub, et peaaegu kõik Delfi lugejad oskasid hiljemalt 4-aastaselt lugeda ja kirjutada. Andekas rahvas, pole midagi öelda, ainult et kuhu see oskus siis vahepeal kadus?

Optimaalne vanus lugema õppimiseks on 5-6 aastat, kirjutama õppimiseks aga 6-7. Vanemate tüüpiline viga on selles, et kujutatakse ette, nagu oleks varajane lugemis- ja kirjutamisoskus andekuse või geniaalsuse märk – et mida varem lugema õpib, seda andekam laps. Selle nimel on mõned vanemad valmis õppetööd lausa rihmaga toetama.

Tegelikult on lugemisoskus mitmete erinevate arenguprotsesside tulem ning see, kui kiirelt või veatult oskab laps talle tundmatuid sõnu kokku veerida, ei ole mingi näitaja. Laps ei õpi päriselt lugema enne, kui ta ei tunne sõnu ega nende konteksti. Missugune 4-aastane loeb ajalehti ja saab aru, millest seal jutt on, kui tekst sisaldab sõnu, mida tema emagi täpselt defineerida ei oska?

Loomulikult võib laps tunda tähti juba varem ja tavaliselt tunnebki, kuid tähtedest saavad sõnad ikkagi alles siis, kui laps tunneb nende sõnade tähendust.

Selle asemel, et lapsega rääkida, annavad paljud vanemad neile tummad või piiratud sõnavaraga aparaadid. Laps õpib ruttu ära need üksikud käsklused ja neile vastavad pöidlaliigutused, kuid edasist arengut ei toimu – see on sama, nagu õpetaks koerale tempe. Kõik see, mis eristab inimest loomast – kogu mõttemaailma mitmekesisus ja paindlikkus – jääb aga kängu. Ja seetõttu tekivadki hiljem koolis probleemid.