Lugeja: alates 26 soojakraadist lakkab normaalne elu

Füüsikast on teada, et külma ei olegi tegelikult olemas, on ainult vähem sooja ja rohkem sooja. Ja siis on veel väga palju sooja, mis on samamoodi igaühe jaoks erinevalt talutav suurus. Igal juhul ei saa suvesoojusest põrgukuumus ühest kindlast kraadist, vaid kujuneb selleks järk-järgult.

26 kraadi

Jah, ma tean, et rannafännid pööritavad silmi, sest mõni ei saa selle ilmaga veel paljast kannigi liiva kohal praadida, aga see on esimene temperatuur, mis hakkab oluliselt minu aktiivseid tegevusi piirama. Selles staadiumis kasutan palvetamist, et enam kuumemaks ei läheks! Kolin füüsiliselt aktiivsed tegevused siseruumidesse, varun leitsakuga sõjaks valmistudes kapi külma vett täis. See on enam-vähem kompromiss-ilm, kus ma veel olen nõus randa minema ja kus mu elukaaslane on läbi häda nõus sama tegema. Termomeetri teisest otsast loetuna muidugi. Eks suhe – see ongi kompromisside kunst.

28 kraadi

Minu palvet ei ole kuulda võetud. Lükkan kõik lihasjõu kasutamist hõlmavad tegevused umbmäärasesse tulevikku. Teen külma plasmaga kompresse, enam mitte pärast treeningut, vaid lihtsalt niisama. Vähestel kordadel, kui elulised vajadused mind peiduurkast välja peksavad, lisan sammu, et jalatsi tallad asfaldiga ühte ei sulaks.

29 kraadi

Hakkan vampiiristuma. Saan veel siuhti autost supermarketi sissekäiguni silgata, kuid pikka pidu enam ei ole. Ilmataat on ära keeranud ning tal on põhimõtte küsimus 35 kraadi nüüd täis virutada. Otsin autole ja endale vilusid peidupaikasid, väldin iga hinna eest päikest. Tõmban akende ette paksud kardinad.

30 kraadi

Mõõt hakkab täis saama. Minu arvates on temperatuuri edasine tõus igal juhul pilkav ülekohus. Lisan külmikusse korraliku õllevaru. Sellel on veega võrreldes mitu eelist. Esiteks saab õllepurgiga edukalt külma kompressi teha ja teiseks maandab õlle manustamine pisut pingeid. Helistan igaks juhuks vanaemale, kas saan kuidagi abiks olla. Vanainimesed taluvad kuumust veel halvemini.

31 kraadi

Vampiiristumine jõuab lõpule. Hakkan valima toimetusteks absurdselt varaseid või hiliseid kellaaegasid ja kiunun, kui mõni päiksekiir mind tabab. Igaks juhuks lõpetan küüslaugu (ja üleüldse kõige) söömise ning viskan konditsioneeri alla pikali. Saadan sõpradele sõnumi laiali, et olen haige ja minuga palun mitte arvestada.

33 kraadi

Hakkan fantaseerima. Löön lahti Google Mapsi, scrollin selle külade tasandile ja püüan leida kõige põhjapoolsemaid asustatud kohti. Kannan end mõttes linnulennul sinna. Kusjuures, kas teadsite, et kõige põhjapoolsemad kohad ei ole sugugi kõige külmemad? Oymyakoni külakeses on jaanuari keskmine õhutemperatuur -46 kraadi.

34 kraadi

Teen Delfi ilmarubriigi lahti ja kirjutan jõuetut sõimu vastuseks "superilusa suveilma" üle juubeldavatele kommentaaridele, kuid ei jää ka ise kirjutatuga rahule – ma pole enam teravaim pliiats ja ülekuumenenud aju ei tööta nii nagu peaks. Kustutan neist enamiku enne saatmist, jättes alles vaid mõne kõige rohkem õiglustunnet riivanud kommentaari vastuse.

35 kraadi

Lõpetan normaalse funktsioneerimise ning laskun vegetatiivsesse seisundisse. Mikrobioloogiast inspireeritud seisund. Ilma särgita, aluspükste väel, sorakil pikali konditsioneeri all, õllepudel käes, silmad vaevu paokil, välistele stiimulitele mittereageeriv ...inimvare. Ohh, kas see mitte polegi keskmise eesti naise nägemus ühest eesti mehest?