Lugeja: aitäh võõrale, kes sõbrapäeval mu rongipileti eest maksis!

Elus tuleb mõnikord ikka ette olukordi, kui ostusummast jääb puudu mõni sent või kui hädapärast peenraha pole käepärast, et maksta seal, kus kaardimasinad ei tööta. Ometi on südmus, kui kõrvalseisja puuduvad 10 sentigi oma rahakotist kimbatuses olijale ulatab, minu eest maksis aga hiljaaegu, sõbrapäevaõhtul pooleteisteurose rongipileti võhivõõras inimene, tegemata sellest suuremat numbrit.

Kuna olen Tallinlane, ostan oma rongipileteid nüüd kahes jaos: Tapa ja Tallinna vahelisel sõidul kehtib rohelise kaardi soodustus, Tapalt edasi tuleb osta täispilet.

Reedeõhtul istusin rongi kaks peatust enne Tapat ning piletimüüja vormistas mu esimese pooleteisteurose pileti automaatselt sularahas. Teenindajana on mul seda endalgi juhtunud ning tean, et makset enam ümber vormistada ei saa ja kui sularaha ei laeku, tekib päeva lõpus puudujääk. Minul ei olnud aga paraku sularaha kuskilt võtta.

Olime mõlemad piletimüüjaga hetkeks kimbatuses, kui mu vastas istuv noormees järsku ütles, et ta võib maksta, ja maksiski minu eest pileti, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. 

Tekkis heas mõttes kummaline tunne. Võibolla oleksin isegi nii teinud, ja olengi mõnikord võõraste eest raha pakkunud, kuid sageli lükatakse selline pakkumine tagasi. Ilmselt ei taheta tunda end võlglasena, sõltuda teisest inimesest, sattuda teistsugusesse kimbatusse.

Ja tõesti, tahtmata piletimüüjat puudujäägiga hätta jätta, ei olnud mul muud valikut, kui kaassõitja abikäsi vastu võtta, teisalt ei olnud mul aga võimalik tema heategu kuidagi tasuda, ta ei võtnud vastu isegi mu tänutäheks ulatatud šokolaadi ja teades, et ta väljub rongist minust erinevas peatuses ja me enam tõenäoliselt ei kohtu, lubasin tema tehtud heateo anda edasi kellelegi teisele. Ja kindlasti annangi.

Aitäh sulle veel kord, et ulatasid lihtsalt ja isetult abikäe. See tegi minu jaoks sõbrapäeva eriliselt meeldejäävaks!