Lugeja: abordist tuleb rääkida korrektselt ja tõeselt
Vanalinna Hariduskolleegiumi sotsiaaleetika tunnis toimunu jätab mulje, et rääkijaks oli usklik. Eriti lisades sinna juurde asjaolu, et kondoome käsitleti millegi sellisena, mida "pole vaja" kui leiad "õige inimese". Tegelikkuses võib neid "õigeid valikuid" inimese elu jooksul olla rohkem kui üks, sellist asjaolu peaks nentima. Sellest tulenevalt peab rääkima ka abordist ja kondoomide kasutamisest objektiivselt.
Abort on üsna hell teema, igal pool, kus sellest räägitakse. Indutseeritud abort on tänapäeval (ja oli ka minevikus) naise õigus soovimata rasedus katkestada - olgu selleks põhjuseks mis tahes. Keegi ei saa inimesele ette kirjutada, mida viimane oma kehaga teeb või ei tee.
Kahe- ja kolmenädalaste loodete kujukeste näitamine, viitega, et tegemist on "päris lapsega", jätab mõtlikuks. Esiteks tuleks küsida, milleks sellist asja tarvis on? Abort on lubatud 12. rasedusnädalani, hiljem vaid siis, kui raseduse jätkumine põhjustaks ohu naise tervisele.
Kahenädalane loode ei jääks sündides ellu, seega rääkida lootest kui "päris lapsesest" on ebakorrektne, eriti kui seda tehakse mingi kindla, subjektiivse arusaama vahendamiseks noortele. Siinkohal pean silmas mainitud "otsi endale üks ja õige partner, siis pole kondoome tarvis".
Sotsiaaleetika peaks eelkõige õpetama, et inimesed on oma otsustes võrdsed. Mis puutub indutseeritud abordiga raseduse katkestamisse, siis kuulub see otustus vaid naisele endale, oluline on, et ta oleks sellisest võimalusest teadlik ning oskaks vajadusel seda võimalust kaaluda. See on kindel, et otsus abordi kasuks ei saa kunagi tulla kergelt, seega igasugune lisapinge või sotsiaalse halvakspanu garantii (nii nagu antud sotsiaaleetika tunnis propageeriti) lisamine abordi-küsimusele, piirab ebaõiglaselt naise valikuid.
Mis puutub kondoomide kasutamisse, siis nende vajalikkuse eitamine, olgu sotsiaaleetika või terviseõpetuse tunnis, peaks olema distsiplinaarkorras karistatav. Noortele peab rasestumisest hoidumiseks vajalike teadmisi edasi andma, mitte tekitama neis petlikke illusioone, et "tõenäoliselt on Teil ainult üks partner kogu eluks". See võib tõepoolest nii olla, kuid see on erand, mitte reegel. Õpetus peaks, vähemasti siinkohal, lähtuma reeglist, mitte väga pisikesearvuliste erandite näidetest.
Miskipärast jääb mulje, et Hariduskolleegiumi koolitunnis rääkijaks oli sügavalt usklik inimene - abordi ja kondoomide kasutamise küsimus on selliselt tule all just näiteks katoliku kiriku poolt. Selline käsitlus põhjustab vägivaldseid kuritegusid abordikliinikute töötajate vastu. Kondoomide "saatanlik" päritolu ning õpetus põhjustab siiani Aafrika riikides viirusnakkuste levikut.
