Lugeja: Abordi mitu palet
Lugedes Eesti Päevalehest šokiteraapiast Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi moodi, olin ma esimese hooga ausalt öeldes sõnatu. Kui sellist meetodi oleks ehk kasutatud 5. klassi õpilaste peal, oleks see ehk mõjunud. Ilmselt oleks tüdrukud saanud eluaegse trauma, näinud aastaid unes luupainajaid ja jäänud oma neitsilikkusele truuks. Kuremäe klooster õitseks ja õilmitseks.
11.klassi peaaegu täiskasvanud lastele mõjub aga selline info pigem segadust tekitavalt. Tõsi, ilmselt tülgastavalt ka, aga küsitav, et mille suhtes.
Ma mõistan, et sajandeid on kõiksugu tegelased, poliitikutest kirikutegelasteni, olnud vägagi erimeelsetel seisukohtadel abordi suhtes. Ja küllap on ka täna igaühel õigus oma nägemusele.
Ometi ei saa me unustada, et abort ei ole seotud ainult “mõrvamisega”. Vastupidi, üsna tihti on see hädavajalik, elusid päästev ainus väljapääs. Ja kas üldse peab koolis nii piinliku täpsusega rääkima sellest protsessist?
Ehk piisaks, kui rääkida sellest üldjoontest. Küll aga täpselt tegevusest, mis abordini viivad. Kindlasti ei tohiks lahti seletamata jätta ka tagajärgi. Tänapäeva lapsed ei ole tulnud kiviajast. Ega ka sotsialismist, kus ainsaks “harivaks” raamatuks oli “Avameelselt abielust”.
Ilmselt teab nii mõnigi laps neist teemadest rohkem, kui õpetaja. Kohe kindlasti suudab ta neist kokutamata, valehäbita rääkida. Vähemalt antud õpetajast on ehk enamik õpilasi targemad. Normaalne pedagoog ei saa ju ometi loota, et abordiga hirmutades kedagi suguelu alustamisest eemale hoiab!? Mingit muud põhjendust ma, vabandage väga, aga nii lollile õppemeetodile ei leia.
Seda enam, et täiskasvanu, kes räägib kaitsevahenditest, kui ebavajalikest, on potentsiaalne kurjategija. Tänapäeval, kui abort on ilmsüütu tegevus kõiksugu nakkuste kõrval.
Lõpetuseks tahaks ma väga teada, miks räägiti abordist, kui millestki jubedast, mõrvarlikust, ebanormaalsest ja hirmutavast. Kas täiskasvanud inimene ei tea siis, et aborte on kahte liiki. Indutseeritud, ehk esilekutsutud, samas ka väga tihti esinev spontaanne, ehk iseeneslik abort.
Viimane võib juhtuda meie kõigiga. Kas tõesti tahab see õpetaja võtta oma südametunnistusele selle, et kui mõne tema õpilasega peaks just viimane juhtuma, ei saa ta nurisünnitusest kuidagi üle. Sest tänu “armsale” õpetajale jääb peale õnnetust armsa lapse kujutluspildi asemel teda kummitama pilt verisest looteräbalast.
