Lugeja: abieluinimeste truudusetus tundub olevat pigem norm kui erand

Hilistes kahekümnendates naine otsib agaralt püsisuhet, aga selle asemel satub ta pidevalt libedate abielumeeste piiramisrõngasse. Enamik neist kinnitab, et suhe abikaasaga on praktiliselt läbi ning armastus hakkab hoopis uue naistuttava vastu tärkama. Mõned korrad on sõbranna seda jama uskumagi jäänud, kuid mees jookseb lõpuks alati oma pere juurde tagasi.

Kõige parem kogu loo juures on meeste seisukoht, et uus tuttav ise ju võrgutab neid ja lubab asjal liiga kaugele areneda. Suhtumises jääb tooni andma noot, et mehed on vaesed ohvrid, kel võõra naise juuresolekul viimne truuduseraas minema lendab ja kodus ootav pere paugupealt ununeb! Justkui mees olekski jätkuvalt ürgne jahimees ja kui saak ikka kätte annab, siis on see saagi enda mure. Huvitav, kas kodus ootav naine on ka selle ürgse jahimehe teooriaga rahul?

Mu enda elukaaslane kinnitab meeste pideva jahtimise teooriat ööklubi näitega. Nimelt astutakse seal julgelt juurde ning abielusõrmuse näitamise peale naeratatakse veel maiamalt: "Keda see sõrmus enne takistanud on?" Loodaks väga, et ehk enamikku naisi see suvaline sõrmus ikka natukene hoiab tagasi.

Ema rääkis hiljuti huvitava loo tuttava naise abikaasa vildakast suhtumisest truudusesse. Nimelt olevat mees töö juures ühe naiskolleegiga liigagi lähedastes suhetes. Oma naise märkuse peale kinnitas mees, et kolleegiga on lihtsalt suvaline intiimsuhe, aga oma naine on ikka alati number üks!