Lugeja: 20 aastat panin tina, tulemuseks lõhkine pere, tegemata karjäär ja joodikutest sõbrad
Eilne arvamuslugu noorelt lugejalt tõstatas küsimuse: miks räägivad alkoholismi ohtudest noortele vaid klanitud ja kuivad sotsiaalpedagoogid, aga mitte põhjas ära käinud alkohoolikud ise? Miks ei räägi vanemad oma lastele purjus peaga tehtud vigadest, mida kahetsetakse? Vastukaja oli tuline. Üks lugu on nüüd teie ees.
"Alkoholismist oleks rääkida ilmselt minusugustel. 20 aastat panin tina, nüüd 38-aastaselt näen, mis kõik jäi saavutamata ja tegemata. Ega ma kurda, ise kallasin seda viina omale sisse ja tundus, et nii ongi äge.
Praeguseks olen kolmas aasta kaine ja asjad lähevad hästi. Varem ei jagunud kunagi raha ega aega, nüüd paistab mõlemat üle jäävat, mitte palju, kuid siiski. Suitsetamisest sain ka lahti, nüüd juba 8 kuud suitsuvaba.
Tagasi vaadates on selja taga lõhki läinud pere, tegemata karjäär ja suur joodikute tutvusringkond. Jumal tänatud, et ei istunud pea kunagi joogisena rooli ja need paar korda kui seda tegin, olin üksi autos ja midagi ei juhtunud.
Mul oleks rääkida küll, kuidas ärkad ennast täis kusnuna, kadunud rahakoti ja telefoniga võõras linnas, kus ei tunne kedagi. Ei tea, kuidas sinna said või miks. Võiksin rääkida pohmellidest, mis panevad surma ihkama. Võiksin rääkida häbitundest, mis esialgu on tugevam, hiljem lihtsalt ei hooli. Tegudest, mille tegemist ei mäleta, öeldud asjadest, mida ei mäleta. Iseasi, kas sellest jutust ka keegi õppust võtaks. Mulle ju ka räägiti vahel.
Ma lugesin palju, teadsin tegelikult, mis juhtub ja mis on alkoholism. Joodik on osav ennast veenma, et tal on kõik korras, et ta võtab sotsiaalselt napsu ja võib iga kell võtmata jätta.
Ma kahetsen, aga ma ei saa seda olematuks muuta. On jubedamaidki asju, mida rääkida. Kuidas joogisena oma tütrega süles ümber kukud, kuidas lastega kodus olles üksi jood ja ärkad pildituna ja ei tea, mis vahepeal on toimunud. Need on jubedad hetked, aga joodik saab neist üle ja joob edasi.
Alles siis, kui ükskord päriselt kaineks saad ja suudad endale peeglis otsa vaadata ja mõistad, mida oled teinud, siis tuleb kahetsus. Aga siis on hilja..." mõtiskleb lugeja.
