Lugeja: 10 põhjust, miks ma väga tõsiselt kaalun perega Soome kolimist
Terve nädala käib kodus vaagimine, kas minna või mitte…. Soome nt. Teate, enam ei jõua. Õe pere läks 3 nädalat tagasi.
Mu abikaasa on magistrikraadiga, mina bakalauruse omanik — Tartu Ülikool. Töötasime mõlemad ennast enne laste saamist “üles”. Otsustasin siis 28aastaselt esmakordselt emaks saades, et teen pausi ning sünnitan järjestikku kaks last. Töölt koju jäädes olin oma ala tipp-spetsialist, küllaltki arvestatava kogemusega.
Viie kodus oldud aasta jooksul koolitasin pidevalt ennast, et mitte “maha jääda”. Elukohavahetus tingis selle, et töökoht jäi pea 135 km kaugusele. Töökoht koondati (uued omanikud).
Tööd saada oli võimatu. Ma ei pääsenud isegi vestlusvoorudesse — olin ülekvalifitseeritud. Lõpuks sain töökoha — palganumber on naeruväärne, ok, peab ju kuskiltki alustama. Töötangi sellises ametis, mis mulle ei meeldi, ma ei tunne mitte kuimingit naudingut oma tööst — pigem tülgastust, nutt on kurgus pidevalt.
Mees jäi tööst ilma. Uut ei ole kuue kuu jooksul leidnud, kuus aastat juhatuse liikme lepinguga töötades on võtnud võimaluse saada koondamishüvitist. Kui tema töötas, olin mina lastega kodune ja enamuse ajast ju sissetulekuta, elasime vaid mehe töötasust — seega tulime ots-otsaga kokku.
Oma ettevõtluse algatamisvalud. Sissetulekud on kaootilised. Eluasemelaen ja muud kulud aga ei oota. Mehe õppelaen — lubati laste sündides osaliselt kustutada — raha nappuses võeti see lubadus tagasi, seega maksame nüüd siis “rõõmsalt” ise.
Muud kulud on miinimumini viidud. Ei ole kallist autot liisingus — enne laste sündi välja ostetud — hetkeks 13 aastat vana auto. Eluasemelaen mõistlikkuse piires (sai osaliselt kaetud vanavanemate kodu müügist saadud tulust).
… ja nüüd siis küsimuse juurde, millest on teie lapsed pidanud loobuma…
Me ei ole 10 koosoldud aasta jooksul käinud kordagi soojamaareisil, talvereisil jm puhkusreisil (v.a suvised telkimised ja eesti sisesed 1-2 päevased matkad telkidega).
Ma ei ole saanud endale pea kuus aastat osta riideid, jalanõusid, pesu….. kui siis vaid riideid kaltsukatest.
Laste riided on enamasti kaltsukatest, müün eelmise hooaja riideid maha, et osta uusi. Sünnipäevadeks lasen kinkida raha, et selle eest lastele vajalikke riideid ja jalatseid muretseda.
Kinos-teatris — 3-4 korda aastas. Tivolisse ei läinud — ütlesime lastele, et see on suurtele inimestele….
Nüüd aga põhiline — toit.
Esmajärjekorras lähen ostukäruga riiuli juurde — viimase kuupäeva tooted. Sealt meie pere toidulaud põhinebki! Toitu valmistan ise, ei osta valmistoitu. Väljas söömas käimisest võib unistada. Kui käimegi, siis võtame päevapakkumisi, endale jooki kõrvale ei võta, pigem siis lastele.
Kui te nüüd arvate, et see elu on “lõbus”, siis võin väita, et mitte. Totaalne ahastus on peal. Mille kuradi päralt me ennast siis mehega koolitasime ja üles töötasime, kui võimalus tööd leida on täiesti olematu?
Ma olen nõus minema Soome koristajaks, et võimaldada oma lastele elamisväärne elu. Käia suvel nt Vembu-Tembumaal või Tivolis või kinno jõudnud uut multikat vaatamas. Osta enesele jalatseid, riideid, poest normaalsetelt lettidelt süüa.
Ma lihtsalt olen nii väsinud sellest, et tõesti ma ei imestaks, kui kuu pärast küüriksin kolmekordse kuupalga eest Soomes põrandaid. Aga siis on ka minu lapsed jäädavalt Eesti jaoks kadunud, sest vanem laps alustaks sügisel kooliteed.
