Lõputuna näiv sõit Astrahani: magazinid, šinomontažid ja šokeerivad käimlad
Teeäärsed putkad, majad ja tanklad on üldse omaette nähtus. Ehkki silma hakkab mitu Statoili ja paar Lukoili, on Venemaal ka päris mitu oma kütusepakkujat ning tihtilugu on juures ka "magazin".
WC-d ei pruugi tanklas olla, aga kui see on, võib see olla ka päris kallis. Ühe tankla juures maksis enesekergendusteenus näiteks 20 rubla (umbes pool eurot) ja tualetikabiinidel ei olnud uksigi ees.
Õnnestus kasutada ka tasuta mõnusa aroomiga auku, mis lehkas ikka nii kangelt, et pärast väljumist oli veel mõnda aega rammusat parfüümi tunda. Kuid eks see ole osa Venemaast. Bussipeatustes on selliseid kükitamiskohti paiguti üsna regulaarselt. Väike sein on õnneks ikka ees, nii et päris möödasõitjate silme all ei pea oma asju ajama.
Kükitamistualetid on osa Venemaa kultuurist. Seal on rahvaid, kes teisiti häda teha ei oskagi ja seetõttu ronivad nad jalgupidi ka vesikloseti otsa. Harjumuse jõud, nagu nad ütlevad.
Tavaline on, et maantee ääres olevad putkad või majad, millel ilutsevad sildid "kafe", "bistro" või midagi muud sarnast, on hoopis suletud ja seisavad tühjalt. Muidugi on ka kõigeputkasid ja eks need ole mõnusad maiuspalad, pakkudes igasuguseid põnevaid Venemaa kaupu. Näiteks hiigelsuuri maisikepikeste pakke, mida eemalt esialgu patjadeks pidasime.
Üks sage teeäärne silt on "šinomontaž", mis tähendab rehviremonti. Neid silte on umbes iga 10-20 kilomeetri tagant, vahepeal tihedamalt, vahepeal hõredamalt.
Mõnikord on tee ääres hunnikus koos kõik asjad: autoparandus, söögikoht, tankla ja viis erinevat putkat. Iseloomulik on, et iga pool on omad kohalikud üritajad ning pole mingit korralikku ühtset süsteemi. Igaüks paneb kuhugi oma sildi üles ja püüab äri ajada ning kui enam ei viitsi või ei õnnestu, unustab sildi maha võtta. Nii on teeäärne Moskvast Astrahani täis kõiksuguseid silte.
Enne Moskvat Pihkva poolt lähenedes seisab kahe tee vahelisel haljasalal ridamisi paarkümmend reklaamplakatit. Need paiknevad nii tihedalt, et korralikult lugeda oleks jõudnud vaid ummikus seistes. Umbes kolmandik või pooled neist olid sotsiaalreklaamid, mis manitsesid hoogu maha võtma, hoidma pikivahet ja liikluses ettevaatlik olema.
Kuskil maantee ääres oli ka manitsev sildike, et mees, kui väsid, tõmba tee äärde ja puhka. Teises kohas oli aga lihtsalt suurtest tähtedest ritta seatud üleskutse "Hoia metsa!"
Igavuse üle ei saa kurta, eriti kui vahepeale satuvad mõned linnad või külad. Ehkki see suur sildimajandus on kahti ka tüütu ja kirju ning hakkab ennast vaatepildina kordama. Tundide kaupa maanteel veeredes on ikka tunne, et seda kõike oleks nagu viimase paari ööpäeva jooksul juba näinud. Külast-linnast läbi ja jälle hakkavad šinomontažid, kafed, produktõd, koledad tanklad ja muu säärane. Kui tuju morniks kisub, tuleb käia väiksel värskendustuuril, süüa mõned bliinid või pelmenkad ja lõputuna näiv sõit võib jatkuda.
