Lõimumisest, elavast keelest ja kultuurist O. Spengleri ainetel
Spengler kirjutab kõigest ja näeb maailma nii suurena, et mina ka parima tahtmise juures tema pilguga seda ilma haarata ei suudaks. Usun, et enamus meist ei suudaks. Kuid ühte osa sellest tahaksin ometi jagada. Ja see puudutab keelt ja kultuuri. Elavat ja surnud keelt ja kultuuri.
Eesti Päevalehest Marju Lauristini lõimumise artiklit lugedes meenus mulle, kuidas me nõukogude ajal pidime kõik lõimuma suurde ja sõbralikku vennasrahvaste perre. Meenus ekskursioon 1975.a kevadel Leningradi valgesse öösse. Ja see, kuidas meie eestikeelset kõnet selles venekeelses linnas pea igal pool imetluse ja vaimustusega kuulati. Venelastele meeldis eesti keele kõla. Ja veel enam meeldis neile meie „balti“ aktsent, kui rääkisime nendega vene keeles. Sest eestlaste „balti“ aktsent pidi olema niivõrd pehme ja ilus ja hea kuulda.
Ja veel meenus mulle üks tunduvalt hilisem kohtumine Narvas. Kui kiirustasin ühel suvisel päeval läbi Pimeaia, kus jalutas oma koertega kohalik noormees. Tema sõbralikud koerad olid nagu „musta ja valge koera“ multikast ja nad tulid mind uudistama. Noormees teretas ja küsis vene keeles, kas ta võib mind veidi saata. Muidugi oli nõus ja seda temale ka ütlesin. Vene keeles. Noormees vaatas mulle otsa ja ütles kohmetult, et ta ei räägi inglise keelt ega saanud mu kõnest aru. Selgitasin talle naerdes, et rääkisin temaga vene keeles. Kusjuures enda arvates räägin vene keelt hästi, sest olen Siberis sündinud. Noormees palus mul veel rääkida ja ütles, et minu aktsent on nii ilus ja eriline, et ta vist unustas end seda kuulama. Ta palus mul rääkida veel ja veel. Mulle tundus see nii veider ja naljakas. Noormees aga ütles, et ei ole kunagi kuulnud eestlast vene keeles rääkimas ning oli kurb, et ta tutvusringkonnas ei ole ainsatki eestlast.
Täna tuli see kõik mulle meelde. Ja mul tekkis soov tsiteerida Oswald Spenglerit:
„Käesoleva uurimuse põhjal selgub nüüd nende kahe mõiste tõeline sisu: tootem ja tabu kirjeldavad oleluse ja virgeoleku, saatuse ja põhjuslikkuse, tõu ja keele, aja ja ruumi, igatsuse ja hirmu, takti ja pinge, poliitika ja religiooni ülimat tähendust.... Kuid olelus on mõeldav virgeolekuta, virgeolek oleluseta mitte. Siit järeldub, et on tõulisi olendeid ilma keeleta, kuid pole keelt ilma tõuta. ... Kuid igas niinimetatud elavas keeles võib lisaks tema tabuküljele (mis on õpitav) täheldada üht täiesti õppimatut tõuomast tunnusjoont, mis sureb koos selle keele kandjatega: see kätkeb tema meloodias, rütmis, rõhus, häälduse värvingus, kõlas, tempos, keelekasutuses, seda saatvates žestides.
Seepärast tuleks eristada keelt ja selle kõnelemist. Keel iseendast on surnud märkide kogum, kõnelemine on tegevus, mis neid märke kasutab. Kui pole võimalik vahetult kuulda ja näha, kuidas mõnda keelt räägitakse, siis tuntakse ainult selle keele luustikku ja mitte keha. Nii on see läinud sumeri, gooti, sanskriti ja kõigi teiste keeltega, mida oleme dešifreerinud ainult tekstide ja raidkirjade järgi, ning mida me täie õigusega surnuks nimetame, sest kadunud on inimeste kogukond, mille see keel kujundas. Me tunneme egiptuse keelt, kuid mitte egiptuse kõnet. Me tunneme ligikaudu Augustuse-aegse ladina keele tähtede häälikulist väärtust ja sõnade mõtet, aga me ei tea, kuidas kõlas rostra`l Cicero kõne, ja veelgi vähem teame, kuidas lugesid oma värsse Hesiodos ja Sappho ning kuidas kõlas vestlus Ateena turul. ....
Nii on see ka kõige tähelepanuväärsemaga olemasolevaist väljenduskeeltest: kunstiga. Selle tabukülg, nimelt vormivaramu, konventsionaalsed reeglid, stiil, niivõrd kui see tähendab kindlate kunstiliste võtete kogumit, mida võiks võrrelda mingi sõnakeele sõnatagavara ja lausemoodustusega, kujutab endast keelt ennast, mille võib ära õppida. .... Kunsti vormikeelt saab ainult siis elavaks nimetada, kui kõik kunstnikud kasutavad seda nagu ühist emakeelt, mida tarvitatakse ilma selle omadustele mõtlematagi. .. . Me taipame, et kunstnike ajalugu erineb stiilide ajaloost, ning et mingi kunsti keelt võib kanda ühelt maalt teisele, kuid meisterlikkust selle keele tarvitamises mitte. „
Nii räägib Spengler elavast ja surnud keelest ja kunstist. Kuid sama huvitav on kirjaniku nägemus tõust ja tema kodumaast: „Tõul on juured. Tõug ja maastik kuuluvad kokku. Kus taim juurdub, seal ta ka sureb. Küsides mingi tõu kodumaa järele, tuleks teada, et tõule olemuslikult omased hingelised ja kehalised tunnusjooned on sellega lahutamatult seotud. Kui tõugu tema kodumaal enam ei ole, siis pole teda kusagil. Tõug ei rända. Inimesed rändavad; nende põlvkonnad sünnivad üha uutel maastikel. Maastik omandab salajase võimu neis kätkeva taimelise alge üle, ja lõpuks on tõu ilme põhjalikult muutunud – vana on kustunud ja uus esile tõusnud. Mitte inglased ja sakslased ei rännanud Ameerikasse, vaid inimesed rändasid sinna, kui inglased ja sakslased; nüüd on nende lapselapselapsed seal jänkidena ja pole juba ammugi enam mingi saladus, et indiaani maapind on neile oma vägevust tõestanud: ühest põlvkonnast teise muutuvad nad aina srnasemaks sealsete hävitatud rahvastega. ... Gould ja Baxter on näidanud, et kõik mitmest rahvusest valged, indiaanlased ja neegrid omandavad ühesuguse keskmise kehasuuruse ning kasvukiiruse , ja seda nii ruttu, et noorelt sisserännanud iirlased (keda iseloomustab aeglane küpsemine) kogevad maastiku väge veel enda varal. ... Boas näitas, et pikapealiste sitsiilia ja lühipealiste saksa juutide Ameerikas sündinud lastel on juba ühesugune peakuju. ....
Keelega on teised lood. ... keeled rändavad, levides ühelt hõimult teisele, ning ühtlasi kannavad hõimud neid ühest kohast teise. ... Me ei tea kunagi, kas mõne rahva nimetus tähistab tema keelelist keha või tõulist osa, neid mõlemaid või mitte kumbagi, ning pealegi on rahvaste ja isegi maade nimetustel omaenese saatus.“
Spengleri raamatu taustal paistab eestlaste tänane massiline väljaränne Euroopa Liidu avarustesse veel nukram ja meie valitsuse lõimumispoliitika veel demagoogilisem. Kas väikest rahvast tuulde pillutades hävitatakse taas üks elav kultuur. Kas võimsa naaberrahva keelele eelistusi andes hävitatakse taas üks elav keel. Kas ei võiks see väike rahvas 21.sajandil elada oma vaesel, paesel ja soisel maal, kartmata võõraste või suuremate hõimude pealetungi. Ehk ikka on eestlasel õigus ja kohustus kaitsta oma rahvakultuuri ja emakeelt just siin ja praegu. Seda enam, et kirjanik Boriss Kaburi sõnul olla sumeri eepose kangelane Gilgamešh meie Kalevipoja vanem vend Kilkamees, kes sajandeid tagasi rääkinud vaid eestlasele mõistetavat sumeri keelt.
