Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lemmikloom on pereliige, mitte olmeprügi - kas sa oma lapse jätaksid metsa alla?

 (61)
Lemmikloom on pereliige, mitte olmeprügi - kas sa oma lapse jätaksid metsa alla?
Foto: loomakaitse.ee

Lemmikloomad on täisväärtuslikud pereliikmed ja seda tuleb arvestada, kui omale loom koju tuua. Olenemata sellest, kust ja millises seisundis loom tuleb, peab olema tema jaoks aega ja armastust.

Lapsena maal elades saime oma perre ühe hüljatud koera, kes oli kuni lõpuni kõige truuim krants üldse, keda ma näinud olen. Pikalt oli ta luusinud külas ringi ja meie lastena ikka vaatasime, et nii armas koer, aga kõhn ja arg.

Käisime ja viisime talle siis söögikausi ja pärast aknast vaatasime, kuidas ta tuligi sööma. Järgmisel hommikul tuli ta madalamana kui muru ukse juurde, kui inimesed liikuma hakkasid ja nii ta meile jäigi. Lõpuks saime ka jälile, kust see hirmunud koerake pärit on ja tuli välja, et teda oli tahetud hukata, aga kutsu sai jooksu ja leidis meie juures hooliva kodu.

Nüüd linnas oma elu elades, võtsin viis aastat tagasi kassi. Ühed asotsiaalse eluolekuga vanurid olid hankinud kassid ja kui need poegima hakkasid, ei osatud muud teha, kui pojad õue prügikasti juurde visata. Õnneks olid kiisud armsad ja said kõik omale kodud. See kass on hingelt lõvi ja kõik need pikad aastad ainult rõõmu toonud. Alguses tuli talle teha muidugi igasugused parasiiditõrjed.

Kolm aastat tagasi oli asi nii kaugel, et tekkis soov võtta ka koer. Pikalt sai vaagitud ja siis varjupaiga kasuks otsustatud, et mõnele sealsele asukale armastav kodu anda. Pikalt käisime vaatamas, et leida sobivat pisikest kutsut ja lõpuks selle ka leidsime. Koer oli väga õnnelik kui sealt minema sai.

Kaks päeva oli kõik korras, koer oli elujõuline ja sõi korralikult. Kolmandal päeval aga koer muutus loiuks, ei söönud ega joonud ja hakkas oksendama. Siis tuli välja, et koer on paksult usse täis. Muidugi rohud peale ja pikalt sundsöötmist ja -jootmist ja saime sellest murest lahti. Nukraks tegi muidugi see, et paberite järgi oleks nagu koerale olnud ussikuur tehtud ning loomaarst kinnitas, et meie juures oldud aja jooksul need ussid tekkida ei jõudnud.

Samas selline katsumus lähendas meid koerale ja koera meile ja hiljem pole mingeid probleeme olnud. Väga ustav sõber, kes on ilmselgelt tänulik, et talle uus võimalus on antud, sest paraku tema eelmise elu kohta pole aimugi, kust ta tuli ja miks ta varjupaika sattus.

Nüüd hiljem olen aeg-ajalt käinud varjupaikades loomadega jalutamas. Kui ma esimest korda sattusin Tallinna varjupaika ja suundusin koerte ruumi ja seal olid need kargavad ja lõugavad koerad, siis lihtsalt pisarad hakkasid voolama, sest kummitama jäi mõte, et mis inimesed need on, kes võtavad omale looma ja viskavad ta minema siis nagu rämpsu? Jah, on ka neid, kes ei saa enam looma pidada ja toovad ta ise sinna, aga enamjaolt infolehti lugedes jääb silma, et enamus on siiski kuskilt leitud.

Varjupaigast tasub looma võtta küll. Eks muidugi on kergem võtta kutsikas, keda siis ise välja õpetada, aga ka paljud vanemad koerad siiski teavad käsklusi. Meeles peab pidama, et kui tahad varjupaigast koera võtta, ei piisa sellest, kui sa lähed ja jalutad puuride vahel ja siis osutad, et sa tahad seda koera ja nüüd viid ta koju.

Et saada teada rohkem koera iseloomu kohta, tasuks käia koeraga aeg-ajalt eelnevalt tegelemas, siis saab teada looma iseloomu ja näha, kas teil tekib mingi klapp. Isegi peale seda tasub veel maha istuda ja möelda, kas ma ikka suudan tagada sellele loomale armastava kodu. Arvestama peab sellega, et varjupaigast võetud koerte tausta me väga ei tea - me ei tea, kust nad on pärit või millised psüühilised traumad neil tekkinud on. Mõnegi koera avanemine võib võtta rohkem aega. Aga kui see koer hakkab juba usaldama, siis ka jäägitult.

Tegelikult ei ole ju vahet, kust endale loom hankida, põhiline on see, et see soov tuleb läbi analüüsida, et ei tekiks olukorda, kus hetkeajel on võetud lemmik, mis peagi tüütuks osutub ja siis ta lihtsalt välja visatakse nagu praht. Loom on elusolend ja kellelgi pole õigust väntsudada looma oma enda kapriiside ajel. Lemmikloom on pereliige, mitte üleliigne olmeprügi. Oma last sa ju ei jätaks metsa alla, miks sa siis looma jätad?