Lapsevanematele: mu koer ei ole teie lastele mänguasi!

Pean ennast empaatiavõimeliseks inimeseks, sest reeglina mulle meeldivad teised inimesed, lapsed, lemmikloomad. Inimesed on oma vigade ja puuduste ja heade külgedega tükkis toredad. Nuttev laps tekitab lihtsalt tahtmise kussutada ja nunnutada (mitte ei ärata soovi hüsteerias Perekooli mõnda teemat teha) ja lemmikloomad on lihtsalt vaimustavad. Pean ise mitmeid lemmikloomi, sh ka suurt koera. Kahjuks või õnneks on aga mul väga armas koer - pikakarvaline saksa lambakoer. Nagu suur kutsikas oma suurte kõrvade ja kahuse olekuga.

Olen alati väga meelitatud, kui mu koera tänaval kiidetakse või vaadatakse, milline koeraomanik ei oleks. Kuna koer on mul üsna rahumeelne, siis ei keela ma ka enamasti palvet: "Kas kutsule pai võib teha?" No ikka võib, las nuusutab enne teie käsi ja tehke rahulikult. Kõik õnnelikud.

Ainus probleem on mul aga nende väikelastega, kelle emad arvavad, et kuna ma olen ise naine ja mul on suur armas koer, siis võib mu koera luba küsimata silitada, paitada või talle näiteks ka nukuga vastu koonu virutada. Väga ebameeldiv on rahulikul sammul läbi pargi jalutada, kui äkki põõsaste vahelt tormab välja 4-aastane ja otse koera poole, käsi ette sirutatud, suundub. Ma ei saa kunagi ja lõplikult sajaprotsendiliselt kindel olla, et mu koer sellisele asjale kuidagi ootamatult ei reageeri, nii et saan alati paar halli karva juurde.

Samuti olukord, et ootan koeraga foori all üle minemist, mu kõrvale tuleb ema, kes hakkab oma last agiteerima: "Näe, ilus kutsu, tee kutsule pai!" Just täna oli selline juhus, ütlesin jahedalt: "Viisakas oleks enne luba küsida." Seda pilku, mille osaliseks ma sain! Nagu oleks holokausti õigustanud või...

Probleem oli aktuaalsem umbes aasta tagasi, kui mu koer veel teismeline ja lausa laps oli. Tegu on väga energilise (ja ilusa, armsa, tähelepanu äratava) koeraga, kelle arvates kõik on maailmas väga mõnus ja tore ja kes igasugustele ärrititele kipub ka peale neljateist kuud koertekooli reageerima üsna tormiliselt. Pai tegev inimene võib temas vallandada kõikehõlmava mängulusti ja rõõmuhoo.

Kui selleks pai tegevaks inimeseks on nii pool meetrit kõrge ja kümme kilo kaaluv inimesehakatis, siis võib tulemus olla pehmelt öeldes halb - koer hüppab erutunult edasi, tõukab tema ees seisva lapse jalult maha istukile, laps hakkab nutma ja meie juurde kargab püha viha täis tema. "Teie koer ründas mu last!" Ei rünnanud, hoopis mängida tahtis...

Praegu olen koera suutnud pisut rahulikumaks õpetada, aga siiski, kui laps tahab kutsule pai teha, siis enne ma kamandan koera ennetavalt istuma ja manitsen, et rahu, rahu, tita on väike. Aga kui laps meid ootamatult selja tagant või külje pealt "ründab", satub koer segadusse ja võib hüplema hakata, üldse mitte pahatahtlikult, vaid mängulustist. 45-kilone koer versus 12 kilone laps...

Emad, palun! Ma kiidan heaks, et te tahate oma lapsi loomi hoidma ja armastama õpetada, aga ma ei taha oma koeraga Õhtulehe esiküljel lõpetada: "Koer ründas väikelast." Palun andke mulle ja koerale aega valmistuda lapse paitamiseks ja kõik on korras.