"Vanasti läksid käiku kõik tapeedirullid, mis remondist üle olid jäänud - hea kõva paber, ei hakka kuu aja pärast narmendama. Kui tapeeti ei olnud võtta, siis läksid loosi igasugused plakatid."

"Mina läksin poodi raamatud ja vihikud kaasas. Kohapeal proovisin, kui mahtus, ostsin."

"Ostsin lapse koolis olnud koolivahendite müügist õpikute kilekaante komplekti, mis pidi olema komplekteeritud õigesti, st just lapse klassis kasutatavate õpikute-töövihikute järgi. Esimene üllatus oli hind - üks kaas üks euro. Teine üllatus oli see, et komplekt ikkagi ei sobinud täielikult. Nii et tuleb ka joonlauaga poodi minna."

"Suurem laps käinud koolis 12 aastat, noorem läks nüüd 12ndasse. Olen mõlema lapse õpikuid paberdanud-kiletanud kõik need aastad. Tehnika selline, et kõigepealt paber ümber ja siis isekleepuv kile peale. Kilesid tuleb mõistagi jätkata, n.ö. ühes tükis õnnestub ainult täiesti uuest rullist esimesele õpikule ümber panna, siis edasi läheb juba paikamiseks ja ribade lõikamiseks ja eraldi tükkidena liimimiseks. Töövihikutele pabereid (üldiselt) ei pane, vaid kohe otse isekleepuv kile. Lõikamist-jätkamist on kõvasti, pärast korjan mitu tundi rämpsu kokku. Pole ju midagi keerulist. Kilekaasi pole ostnud, kunagi ammu proovisin ära ja sain teada, et mõõtudelt need ei sobi, rohkem pole raha raisanud nende peale."

"Lisaks muule on paberi ja isekleepuva kilega õpikud kergemad ja säilivad ilusti. Valmiskaaned muutuvad üsa ruttu koledaks. Iseasi on see, et igaühel pole aega või näpuosavust sellega jantida. Endal õnnestus sel aastal osta selline kile mille ühest rullist jätkus ilma kadude ja jääkideta kiletada kogu ühe lapse õpikute hunnik."

"Paber on kindlasti huvitavam kui kile. Enda lapsele igal aastal teemade järgi värvid valinud. Selliselt on kerge õpikud kaasa haarata, ilma, et peaks peale vaatama, mis õpiku või töövihikuga tegu on. Kui vaja koolikotti panna matemaatika asjad, siis teab, et tuleb panna sinist värvi kaantega asjad, kui eesti keel, siis punased jne. Kilekaaned on tänapäeval ka väga haprad, koolipäevikul olev kilekaas ei pidanud poolt aastatki vastu."

"Mis puudutab kiletamist ja kogu seda janti kaante ümber, siis ega rahvas ometi nii rumal pole, et kui ei sobi, siis viskab ära? Mina olen poodides korduvalt mööda pannud ja ühel aastal isegi nii, et ühedki kaaned ei sobinud ja tuli uuesti poodi minna ja need mittesobivad panin sahtlisse oma aega ootama, et ühel päeval läheb ikka vaja. Tigestumata. Ja ongi läinud. See-eest läks meil sel aastal vaja kooliasjadest ainult liimipulka ja paari vihikut (Maximast sai neid -40% ning kogu kauba eest maksin 1.50) Jõupaberirulli, mis sai koju soetatud juba lapse 1.klassi minekul, sellega ajab läbi ka veel järgmisel aastal. Äkki jätaks õiendamise nende millimeetrite pärast, olgem nutikam ning mingem poodi koos töövihikutega ja proovige seal kaaned järgi. Ja tõtt-öelda eriliselt suure rahalise kahjuga ka siin tegemist ei tohiks olla (NII palju neid raamatuid-töövihikuid nüüd ka pole)."

"Haridusministeerium peaks kehtestama õpikutele ja töövihikutele standardi, et kõik oleks ühte mõõtu. Hetkel oli 14 õpikut ja kõik olid eri mõõdus ja siis oled nagu emalõvi büroopoes ja võitled teistega, et leida see sobiv. Isegi vihikud on kõik müügis erimõõduga. Võik olla kirjastustele ette antud, et õpiku mõõdud on sellised ja kõik! Lähed ostad oma portsu ära ja kulutad 10min aeg, nüüd on 2 tundi kulutatud asjata."

" Kōige hullem on lugu raamatukiledega ja suurte töövihikutega. Olen alati pannud paberi ümber ja siis eelmise aasta kaante vahele susanud. Kui sobib, siis number kirja ja ostma. Kui ei sobi, siis vōtan poodi kaasa ja VEENDUN, et mōned muud kaaned sobivad. Vōib vabalt osta ka 0,5-1 cm suurema kaane, kui paber lōdvalt all ja kaan külgedelt kōvasti kinni tōmmata ja teipida, ei loksu ega jää ka inetu. Serv vōib ju ülal veidi kōrgem olla ka. Kurioosum on, et vōtsin eelmise aasta kaane mōōdud poodi ja müüja ütles, et seda ei ole tootmises ollagi?! Aga raamat on ja kile oli ka? Kallid kirjastajad, aitab jamast! Tehke üks mōōt vōi müüge kohe kooli KOOS kaantega!"