"Väide, et koolikatsed tekitavad lapses stressi, on küll väga vale. Liigset pinget tekitavad ikka ainult lapse vanemad, kes toonitavad lapsele, kui tähtis on ikka test väga hästi ära teha, ja et kui põrud, siis on väga-väga paha. Kui lihtsalt teatad lapsele, et homme läheme ühte kooli ja ülehomme teise ja seal tuleb natuke ülesandeid teha, siis kuidas saab see stressi tekitada? Kui, siis ainult väga asotsiaalsetes lastes, keda häirib võõras keskkond ja võõras seltskond, aga siis pole ju põhjus tehtavas testis. Meilgi on kolm katset selja taga ja olen täiesti kindel, et lapses need mingit ängi ei tekitanud – selleks ei pea psühholoogi pabereid omama," kinnitab teine.

"Meenutasin just üks päev oma 10-aastase lapsega tema kunagisi koolikatseid. Laps siiamaani räägib, et oli huvitav näha teisi koole ja et õpetajad olid sõbralikud ja kiitsid. Ei olnud mingit traumat märgata siis, kui ta oli 6-aastane, ega ole ka nüüd tagantjärele. Kahte kooli, kus katsetasime, ta sisse ei saanud. Selgitasin, et kui on 100 tublit last ja klassis kohti ainult 30, siis ei saa kõiki lapsi sinna õppima võtta ja mõned peavad mujale minema. See oli täiesti arusaadav ja laps ei tundnud end küll rumala või läbikukkujana," seletab kolmas.

"Meie laps käis paar aastat tagasi Tallinna Reaalkooli katsetel. Õhkkond oli väga sõbralik, vanematel soovitati rahulikult kohvikusse minna. Lapse saime tagasi rõõmsa ja rahulolevana. Väga meeldisid talle armas ja natuke kulunud maja, kõik õpetajad ja ka ülesanded. Olid väga põnevad olnud. Õnneks saime kooli sisse. Kool, õpetajad ja klassikaaslased meeldivad tänase päevani!" räägib neljas.

"Minu lahtise peaga, aga keskmisest oluliselt arglikum laps sai kooli sisse ja püsib seal ilma igasuguste traumadeta tänase päevani. Mul ei ole mingeid tutvusi ja altkäemaksu pole ka kellelegi andnud," tunnistab viies.

"Minu laps ise nõudis katsetele. Lasteaiakaaslased olid aasta vanemad, aga tema tegi katsed koos nendega, kuigi ütlesin talle, et kooli ta veel ei lähe. Tegi ära, sai sisse, aga ei läinud. Aasta hiljem nõudis jälle võimalikult paljudele katsetele, tegi katsed neljas erinevas koolis ja oli pettunud, et ei saa rohkem teha. Nüüd õpib enda poolt valitud koolis, kuigi mina soovitasin talle üht teist kooli," räägib kuues.

"Ka minu laps käis vaimustunult katsetel. Mina olin lihtsalt kaasas. Tema tahtis koole vaadata ja mina pidin siis võimalikult palju koole välja vaatama. Talle meeldis, et õpetajad temaga rääkisid ja ta sai oma teadmisi näidata. Tagantjärele on mulle pretensioone esitatud ainult selles osas, et tegelikult oleks saanud palju rohkemates koolides ju käia ja miks mina emana teda ei viinud. Meil läks hästi. Saime kõikidesse katsetatud koolidesse ka sisse, nii et sain lapse soovile vastu tulla ja ta sinna kooli panna, mis ta ise välja valis. Aga ega poleks hullu olnud, kui ka ei oleks saanud. Laps oli nii valmis kooli minema, et vahet ei oleks olnud, kuhu minna. Ma ei mäleta kohe üldse mingit stressi. Oli lihtsalt üks vahva mängukooli päev," ütleb seitsmes.

"Minu laps käis kunagi eliitkoolis katsetel. Oli esimene, kes välja jäi, sest sellel ajal pidid koolid ka oma piirkonna lapsed vastu võtma. Stressi polnud. Tänase seisuga on lapsel keskkool läbi – lõpetas oma kooli kuldmedaliga, seega väljajäämist loen pigem kooli kaotuseks," kirjutab kaheksas.

"Käisime ka. Huvi pärast. Sisse ei saanud ja traumat ka mitte," nendib üheksas.