Lapsevanem: ärme süüdista Rukkilille kasvatajat!
Siis vaatasin üle tema päevatöö vihikus — ta oli natuke üle ääre värvinud, aga ikkagi oli kõik väga hästi. Mul tiksus kuklas päevane Rukilille-lasteaia juhtum, ma ei saanud sellest lahti, tundsin kaasa nii selle põnni vanematele kui kasvatajale. Ja siis rääkisin kasvatajaga paar sõna, tänasin teda minu lapse hoidmise eest ja küsisin, kuidas päev läks? Et aru saada, kui raske see nende töö on.
Ma olen alati imestanud, et kuidas nad selle 20pealise kambaga kahekesi hakkama saavad? Kuidas jätkub neile silmi, et nad ei pistaks suhu väikeseid lego-tükke või tahes mida… Või ei löö üksteist või ei… tee asju, mida lapsed võivad teha. Mul on kodus kahe lapsegagi tegemist, et rahu oleks, aga seal on ju ametlikult nimekirjas 24!
Loomulikult oli kasvataja kuulnud oma kolleegide rängast päevast. See oli sõnulkirjeldamatu kurbus ja nõutus, kui ta sellest rääkis. Sain teada, et ka minu lapse lasteaias on üks kahtlane redel, selline, mis võiks olla ohuallikas. Kasvataja oli kohutavalt hirmul — kui selline asi juhtuks temaga või tema rühma kasvatajaga… Ei, see oleks liiga jube. Kujutan ette, et absoluutselt kõik Eestimaa kasvatajad mõtlesid täna hommikul, et ega nende aias pole ometi mõnda ohtlikku atribuuti…
Muidugi ma mõtlen, et kuidas sai üks põnn jääda kümneks minutiks omapäi, kuid ma ei saa süüdistada siin kasvatajat. Ma tahaks karjuda, et kurat, muutke süsteemi kõrgemalt! Tehke uued turvareeglid — näiteks peaks alla 4aastaseid vaatama nii ja nii palju kasvatajaid. Sõimest ma üldse ei räägigi.
Ja loomulikult tahaks veel karjuda, et kes, kurat, pani lasteaeda nii kõrge ronimisredeli??
Jah. On väga kurb mõelda, et üks väikemees pidi surema, et suunata terve riigi tähelepanu nii enesestmõistetavale asjale nagu turvalised lasteaiad. Ja nende kasvatajad.
