Lapsepõlve mõte elust vaid ühes suures kastis on kahjuks teoks saamas
"I'm living in a box, I'm living in a cardboard box..." - nii laulis Briti pop-band Living in a Box 80-ndatel.
Lapsena unistasin, et tulevikus võiksid inimesed elada ühes suures majas, kus on olemas eluruumid, tööruumid, poed, meelelahutus ja kõik muu eluks vajalik. Majast välja pole vaja minnagi!
Aga niisuguses majas elamine polegi enam mingi utoopia. Hakkasin sellele mõtlema, kui lugesin uudist, et R-kiosk sulgeb oma müügipunkte. See, et poed kaubanduskeskustesse kolivad, ei üllata enam kedagi. Vaikselt suunduvad kaubanduskeskustesse ka muud teenused.
Kas kiosk ei ole oma olemuselt just selline asi, mis asub tänaval ja kuhu saad möödaminnes sisse hüpata? Olen vist tõesti ajast maha jäänud. Aga võib-olla ei liigugi enam tänavatel neid, kes võiks kioskisse põigata? Kindlasti on tehtud mahukad turu-uuringud, mis näitavad, kuidas on kasumlikum.
Äkki liigumegi minu lapspõlveunistuse suunas, kus on ainult üks suur majakarp, kus saab kogu elu ära elada? Esialgu on neid karpe veel kolm: kodu, töö ja kaubanduskeskus.
Kõigepealt kodukarp. Kunagi naerdi Lasnamäe üle, uued elamurajoonid on minu arvates aga veel tihedamalt maju täis kui Lasnamäe. Midagi peale elumajade sinna enam ei mahu.
Töökohadki koonduvad järjest enam linnakutesse - suured büroohooned või tehnopargid, kus palju inimsipelgaid koos sebimas. Lõunapausiks on seal sööklagi olemas. Ei ole mingit vajadust kastist väljuda.
Ja nii me siis käimegi ühest kastist teise: koduuksest välja, tööl teisest uksest sisse ja õhtul saab kõik muud asjad aetud kolmandas kastis nimega kaubanduskeskus.
Esiteks liiguvad paljud meist sellel trajektooril autoga - parkimine on keerukas ja seetõttu keegi kahe sihtpunkti vahel peatuma ei kipu, aga vajadust ka justkui polegi. Mina liigun jalgsi ja ühistranspordiga, sest minu kastid - kodu-töö-pood - on teineteisele üsna lähedal. Ja ega minulgi nende sihtpunktide vahel kuhugile eriti põigata pole.
Loomulikult on kastide tekkimine kõige iseloomulikum Tallinnale ja siin on neid kõige tihedamalt, aga olen sama tendentsi märganud isegi väikelinnades - sealgi on tekkimas samad kastid.
Mida siis teha tulevikus kogu ülejäänud Eestimaaga, sest ruumi, mis meie kastidest väljapoole jääb, on palju. Ruumi, mida paljudes riikides napib ja mis on tegelikult meie eriline privileeg ja varandus, kõigele lisaks täiesti elamiskõlbulik maa.
Kui me elame oma karbis, siis mis toimub meie mõttemaailmaga? Kuidas peaks me teineteist mõistma, kui elame igaüks oma tüüpi karbis? Kus on see keskpõrand, kus me kokku saame ja kui tihti seda juhtub? Öölaulupeol?
Mina usun, et kastistumine on pöörduv protsess, kuid kas me saaksime midagi teha, et seda protsessi rutem tagasi keerata? Vähemalt on suvi Eestis küll selline aeg, kus paljud poevad oma kastidest välja. Kohutme siis kolme kasti vahepeal!
