Lapsed teen siis kui oma elamine ja elu hea - Eestist välja lapsi tegema ei lähe!

Ma loen üht artiklit, kus 23-aastane neiu soovib lapsed saada välismaal. Ka minul on see idee kunagi peast läbi käinud, kuid hetkel olen otsustanud jääda Eestisse. Miks? Aga just väga lihtsal põhjusel, kunagi on vaja need lapsed ka üles kasvatada. Ja selline heaoluriik nagu Soome või mõni muu taoline riik, ei saa oma kodanikke nii poputama jäädagi, nagu seda hetkel tehakse. Ja mis siis edasi saab? Tuled saba jalgevahel tagasi. Jääd sinna? Mis siis saab?

Ma olen ise sama vana, nimelt kohe-kohe saamas 23-aastaseks. Ühiskonnas (loe: mehe tuttavatel-perel) on juba pikemat aega küsimused minu viljakuse ja laste kohta. Olen alati väga radikaalne olnud ja ka nüüd – enne, kui enda elamist ei ole, siis ei tule ka lapsi. Mispeale tulevad näod-kommentaarid, kui egoistlik ma olen.

Ja siis see teine äärmus – minu poolsed tuttavad/perekond. Enne kui ei ole majanduslikku kindlustunnet, enne seda ei tohiks last saada.

Ma ise olen noorte vanemate laps, kui mina nn. Oma elu peale läksin, ei olnud vanemate vanusele veel 4 ette löönud, pigem kolmekümnendate keskpaigas. Ma ei saaks öelda, et mul kunagi midagi puudu oli. Me elasime magala rajoonis, eesti suurimas linnas. Ma sain kõikides trennides käija, pool maailma erinevate laagritega läbi käija. Samamoodi minust paar aastat noorem õde. Mul olid alati kõik riided korralikud, koolivarustuse ja riietuse pealt ei hoitud sentigi kokku. Ka kodus ma nälgima ei pidanud.

Minu vanemad ei saanud elada. Ma mõsitan seda alles nüüd. Ema sai healjuhul poole aasta tagant korra juuksurisse, isa juuksed lõigati üldse kodus. Nad käisid aastaid samade riietega. Ja näiteks, mobiiltelefoni (enda ostetud) sain esimesena just mina. (Isal oli töö poolt varem olemas).

Kodus ma nägin, ja kasvatusega tegeles ema. Kuna tema käis minu esimesed kooliaastad ka laste kõrvalt ülikoolis, siis tema oli see, kes õhtul mind õpetas. Isa nägin ma hommikuti vara, õhtuti jõudsin ma enne magama minna, kui ta koju jõudis. Nädalavahetustel oli isa samuti enamus aega tööl – kuni minu kümnenda sünnipäevani (ligikaudselt), siis oli minu isa saavutanud teatud positsiooni oma tööl, et sai kella 19 koju tulla ja hommikul kell 8 kodust lahkuda. Muidugi oli ka pikemaid päevi, kuid ma nägin teda tõesti siis rohkem.

Natuke arvutamist, ja saan aru, et inimene – noor inimene suudab end tõestada kuskil 25-29 vahepeal juba mingile tasandile ära. Ja siis tasuks mõtlema hakata laste peale.

Olen ka ise veendumusel et kuskil 2-3 aasta pärast olen seal-maal, et lapsi saada. Selleks hetkeks peaks arvutuste koha pealt, oma elamine olemas olema (siis ei ole enam panga orjad).

Aga mida see teine eesti arvab, toon, siis välja mõned näited, nende ütlustest _”kui egoistlik võib üks inimene olla, kool on tähtsam lapsest”, “kas sa mõtled, kui piinlik on sinu lapsel, et koolis käib vanaema”, “raha ei tohiks olla nii tähtis, lapsed kasvavad ikka ise.”

Hetkel ma juba põlgan neid inimesi. Igal inimesel on võimalik otsustada, kuna ja kuidas laps saada. Aga miks, siis ei mõisteta. Kui see on minu otsus, kuna laps saada, kuidas ma teda kasvatan. Aga millegipärast olen tundega, et last vaja rohkem minu ämmal, mehe venna naisel ja paljudel teistel. Keegi ei suuda mõista, et laps ei kasva iseenesest. Lapse kasvatamiseks on vaja raha.

Ja lõpetuseks, me ei pea lootma riigi poolsele toetusele! seda lausa ei tohiks teha, kuna mis siis saab, kui hetk B ja riik otsustab paari nädalaga, et enam emapalka ei maksa?! Sa oled juba rase ja arvestanud sellega, aga riik ka varem kentsakaid otsuseid meeletu kiirusega tootnud (käibemaksu 2% tõus). Peab arvestama, kas sa ise suudad lapse üles kavatada! Ja selleks ettevalmistus võtab aastaid, luua tegevus, mida saad teha kodus ja sellega lisaraha teenida. Koguda raha, et oleks võimalus seda kasutada jne.

Kõik see võtab aega.

Kas mujal on rohi rohelisem – ei usu. Igal pool on omad miinused ja omad plussid. Ära kolida? Kindlasti on palju selliseid, mina loodan siin hakkama saada! Kas ma teen sellega vea? Kes seda oskab mulle öelda – kui siis ainult selgeltnägija Nastja :P

Ja kuna inimesed mõistavad, et kõik ei soovi 20-aastaselt emaks saada. Väga paljud on sellised, kellel on elus peale emaks olemise ka teisi unistusi. Kas neid peab seetõttu halvustama? Kõige naljakam osa on see, et erilist usku selle muutumise suunas ei näe. Kui väljaarvata vaid seda, et inimesed, kes solvavad mind – sest ei ole ema, olen oma telefoni raamatu kiirvalikust ära kustutanud. Nagunii nad peale laste eriliselt muust ei räägi, seega mind paeluvad teemad – poliitika, majandus, kirjandus – nende diskussioonidesse ei mahu.

Seega elan edasi, teades, et kunagi saan ma emaks, siis kui olen selleks valmis! Aga ei lähe kohta otsima, kus on muru rohelisem, sest aegamööda on ka seal seesama kollakas muru nagu igal pool.