Kohus mõistis maksekäsu kiirmenetlusena välja sel ajal 2500 krooni, see oli minu ja lapse isa vaheline kokkulepe, sest väidetavalt oli see summa, mis talle üle jõu ei käi. Kuid siiski, võta näpust, peale esimest kuud juba hakkas käima. Seega pöördusin kohtutäituri poole.

Sellest kujunes aga omaette saaga, sest Eesti kohtutäiturite seadused on nii puudulikud ja poolikud, et lõppkokkuvõtteks pidin hoopis ise neile maksma. Esimesena lootsin asja ajada meie e-riigile kohaselt internetist. Täitsin vastavad avaldused, digiallkirjastasin ja jäin ootama. Kuna aastakese jooksul vastuseid ei tulnud, kõnes ütles keegi abiline, et pole nemad midagi saanud, siis järgmiseks võtsin tee jalge alla ja külastasin ise järgmist kohtutäiturit sama palvega. Ka seal ei kohtunud ma täituriga isiklikult, vaid pidin infolauas avalduse täitma ja siis ootama jääma. Ka sealt ei tulnud aastaid mitte kopikatki. Teadsin täpselt, kus lapse isa tööl käib, kus ta viibib ja mis teeb, edastasin infot ka jooksvalt kohtutäiturile, kuid raha jäi saamata. Lõpuks leidsin kuskilt info, et sellise asja puhul tasuks pöörduda ka politseisse, sest see olevat tahtlik eemale hoidmine oma kohustustest ja pidi olema karistatav.

Politsei võttis mu avalduse vastu, menetles seda kaks aastat ja lõpetas menetluse. Selgituseks öeldi, et võlgnikuga räägiti ja ta olevat töötu ning ei teadvat, et sellisel juhul tuleb ennast töötukassasse kirja panna. Minu väited, et inimene ei saa elada 5 aastat ilma tööl käimata ja elada sealjuures nii laia elu jäidki õhku kõlama.

Sellest menetlusest aga sai selgeks üks asi- nimelt oli ka esimene kohtutäitur siiski võtnud asja menetleda, mina aga sellest midagi ei teadnud. Teatavaks sai see siis, kui politsei hakkas täituritelt andmeid koguma ja selle peale otsustas ka esimene kohtutäitur välja ilmuda ja kanda mulle müstilised 39 eurot, mille olemasolu siis alles selgus. Sealt sai alguse pikk jant, et selgitada olukorda. Vaidlesin täituritega tükk aega ja mu jutt oli ka tõendatud, kuid asi kulmineerus sellega, et ametlikuks täituriks peab siiski jääma see, kelle poole pöördusin esimesena ja seega pidin teise täituri kulud ise kinni maksma (summa ca 200 eurot). Selleks ajaks olin ma ametlikult alimente saanud 7 aasta jooksul ca 300 eurot. Halenaljakas, aga 200 pidin nüüd juba tagasi maksma. Kusjuures on märkimisväärne, et vastavaid seadusi pole siiani ja justiitsministeerium ei võtnud selget seisukohta, et seda asja lahendada. Loomulikult oleks ma võinud sellega ka kohtusse minna, aga teadagi, mis maksis sel ajal õiguabi ja minul seda raha kuskilt võtta ei olnud.

Tänasel päeval on võlgnevus lapse isal võlgnevust üle 13 000 euro, see kasvab iga kuu. Ta käib Soomes tööl ja teenib raha, kuid kätte ei saa seda keegi. Ametlikult ta tööl ei ole, vara ei oma ja oma sissetulekuid skeemitab elukaaslase kaudu. Lapsega suhtlemise vastu tunneb ta huvi ainult juhul, kui see peaks talle soodne olema, mida on siiani juhtunud korra. Tööandjad aitavad teda siiani heameelega, nende aastate jooksul on ainult üks tööandja maksnud tema palga otse kohtutäiturile ja oleme ausad, see oli ka kõigest väike osa sellest, sest palgad seal firmas maksuametist nähtuvalt ei ole miinimumpalgad. Kaalun pöördumist kohtusse, et pöörata nõue vanavanema vastu, kuid milles on pensionieas proua süüdi?

Kuigi ka vanaema, kes eelnevalt nii kiivalt oma lapselast näha tahtis, unustas ta kohe, kui mängu tuli lapse majanduslik heaolu. Millistest seadustest on kasu? Politseil on käsil uus juurdlus, isa väidab, et ta jätkuvalt ei tööta ja lihtsalt viibib Soomes, politsei midagi teha ei saa. Meedias on tema lähedasedki välja käinud, et ta töötab ja teenib raha, kuid ka sellest ei ole mingit kasu. Mida siis teha?

Selgituseks lisan, et see laps ei sündinud siia ilma selleks, et kellegilt elatisraha välja nõuda. Ta on väga tore ja tubli tüdruk, elab täisväärtuslikku elu koos oma noormate õe ja vennaga. Tal on vahva kasuisa, kes armastab teda nagu oma last ja on majanduslikult üritanud anda talle kõik, mis vaja. Enne seda rügasin ma ise mitmel töökohal, et võimaldada lapsele kõik vajaminev ja ei kurtnud ega kurda siiani, sest ta oli seda kõike väärt. Lihtsalt kibedaks teeb meele see, et kõik need õhtud, kus ma ületunde rügasin, kõik need hommikud, kus ma olin nii väsinud, et ei suutnud püstigi end ajada, oleks olemata, kui mees, kes väidetavalt armastab oma last üle kõige, oleks aidanud muretseda talle ka kõik vajamineva. Tänasel päeval saadab ta siiani tühje lubadusi lapsele, et ostab seda ja teist, kuid tüdruk teab juba ise ka, et see on tühi jutt.