Laps mingu kooli, kui ta on selleks küps!
Seega arvan, et kindla vanuse määramine kooli astumiseks on isegi halvem variant, kui laste vastuvõtt kooli valmisoleku järgi, mida saaks määratleda näiteks testidega ning vanusevahemik, millal lapsel oleks võimalik kooliteed alustada, võiks olla kuni 3 või isegi 4 aastat.
Testide tegemine igale kooliastujale tundub esialgu ehk vastumeelsust tekitav, seega selgitan seda täpsemalt.
Õpetajana tundub mulle, et ideaalne oleks, kui laps saaks kooliteed alustada 5-8-aastaselt, olenevalt oma arengust.
Ammu on räägitud sellest, et tüdrukud arenevad poistest kiiremini ning arenguerinevus on umbes 2 aastat, mistõttu võiksid ühes klassis õppivad tüdrukud olla poistest keskmiselt 2 aastat nooremad. Nii oleks õpilaste küpsusaste umbes võrdne.
Tase ei pruugi olla alati ka soost lähtuv. Venemaal olla üks 12aastane juba ülikooli lõpetanud. Eks tegemist on ehk liialdusega, kuid suuremal-vähemalt määral võiks olemas olla tõesti võimalus, et kiired arenejad saaksid keskkooli lõpetada juba 16-17aastaselt ning hilisemad kas või kahekümneselt. Niikuinii jäädaksegi istuma, kuid on´s siis vaja tekitada tunnet, et laps ei saanud hakkama, sundida teda loobuma oma klassikaaslastest ning jätta kogu asjale halb maik juurde?
Minu ettepaneks oleks luua ideaalne olukord, kus alates 5. eluaastast on võimalik laps kooli õppima tuua. Kas ta ka tõepoolest on koolivalmis või on vanemad oma last tugevalt üle hinnanud, võiks selguda tehtavas testis. Kui laps oskab juba lugeda-kirjutada ning tal on olemas elementaarne analüüsioskus, tulgu kooli ja õppigu rõõmuga.
Võib juhtuda, et hulk lapsi ei läbi seda testi ka 8. eluaastal. Selle tarvis võikski olla vanuse piirmäär. 8. aastaselt tulgu laps kooli, isegi kui ta selleks ajaks ikka veel lugeda ei oska. Ilmselt võiks seda juhtuda, kuid kui alates 6. eluaastast laps koolis katsetel käib ja aina läbi kukub, paneb see ka vanema pingutama, kui ta tahab, et laps juba kooli õppima saaks.
Praegu on aga selline olukord, et kui äsja 7aastaseks saanud laps ei oska veel kirjutada, kuid vanem tahab ta juba kooli panna, ei ole koolil õigus keelduda.
Enda kooli näitel võin öelda, et on 8. klassi õpilasi, kelle jaoks oleks jõukohane 6. klassis õpitu. Olukordades, kui on juhtunud need klassid koos õppima, olen näinud, et õpilane, kes enda klassi tundides ei ole võimeline kaasa töötama, saab 6. klassi materjalist ilusti aru ja on võimeline ka juurde õppima.
Mäletan enda kooliajast klassivenda, kes jõudis meie klassi kaks korda istuma jäänuna. Ja ka siis ei suutnud ta matemaatika ja füüsika kontrolltöid ära teha. Imestasin selle üle tookord väga: kolmandat aastat õpib üht ja sama ning ikka ei oska. Puupea? Aga ei olnud ta sugugi puupea, paar aastat pärast põhikooli lõppu kohtasin teda juhuslikult linna peal ja ta rääkis õhinaga, kuidas keskkoolis olid pooled ained mõistetavaks saanud. Paljud poisid pididki keskkoolis avanema.
Ilmselt on asi suuresti vanuses, ei muus. Poisid on kauem lapsed ja nendes säilib ka mängulisus märksa kauem. Kui tüdrukud on varem valmis varmalt teadmisi omandama, siis poisid õpivad suure osa oma noorusest hea meelega kogemuslikult. Intelligentsed huvid tärkavad enamikul neist märksa hiljem.
Kui poisid aga juba kord mõtlema kukuvad, siis nad mõtlevad ikka korralikult. Olen mitmeid kordi mõelnud, et kuigi filoloogiat õpivad peamiselt naised, on keeleteadlased suuremas osas siiski mehed. Ehkki on ka väga häid naisteadlasi, loomulikult. Lihtsalt tundub, et teadus huvitab mehi natuke rohkem kui naisi ja kõrgharidusega naised leiavad oma väljundi sageli väljaspool teadust.
Lühidalt öeldes tahan väljendada seda, et poisid ei ole sugugi väiksemad mõtlejad ega halvemad õppijad, vaid nende jaoks saabub see aeg, kui neid raamatutesse süübimine huvitab, keskmiselt palju hiljem kui tüdrukutel.
Seega minugipoolest - kui poiss tahab käia kalal, ehitada onne ja õppida kogemuslikult kas või arvutimängudest või bussiga mööda linna ringi sõitmisest, lasku käia ja tulgu kooli kas või 9aastaselt. Aga kui ta tuleb, siis ta võiks tulla õppima. Minu kui õpetaja huvides ei ole kindlasti kedagi vägisi õpetada.
Pole ju oluline, kui vanalt inimene koolitunnistuse kätte saab, tähtis, et ta saab. Kui tegemist on lapsgeeniusega, tulgu või kooli neljaselt. Minu arvates oleks see väga võluv. Milleks panna ühte klassi lapsi vanuse järgi, kui nende tase on nii erinev, et arenguastme ja teadmiste poolest võiks üks käia viiendas ja teine alles teises klassis? Ja sellised näited ei ole sugugi hüpoteetilised, oma kooli lapsi vaadates võin nimeliselt öelda, millises klassis kellelgi vähemalt minu aines märksa mugavam oleks õppida, selle asemel, et saada halbu hindeid ja ennast piinata.
Keegi ei taha jääda istuma. Klassikaaslaste kaotus on trauma ja istumajäämine ise on alandav. Seega punnitavad paljud oma klassiga koos nibin-nabin järgmisse klassi, ehkki enda arengut silmas pidades oleks neil märksa kasulikum õppida klass allpool.
Seega on väga absrudne väita, et lapsed peavad kooli minema kindlasti 6-, 7- või 8-aastaselt. See on sügavalt individuaalne. Vanuse vahemik kooli astumiseks peaks olema suurem kui kaks aastat ning kool peaks saama objektiivselt hinnata, kas potentsiaalne 1. klassi õpilane võiks juba kooliteed alustada või peaks veel aasta-paar ootama.
