See pole esimene kord, kui tõeliselt kohutavatele tegudele järgneb "humaansus". Humaansus väärtussüsteemina, teadagi, nagu esimese kursuse filosoofias ja teoloogias õpetatakse, ammutab kogu oma jõu oma vastandist, inhumnaansusest (põhimõtteliselt, sõnaga: mida paremini sa patust kohtled, seda parem oled sa ise). Selle suhtumise juured on sügaval keskaja kristlikus teoloogias, tollest ajast pärinevad ka esimesed andmed vägistajate ja sarimõrvarite mõne kirikutegelase poolt šefluse alla võtmisest Jeesuse, kes Maria Magdaleena hooraelust "ravis", jälgedes. Armasta patust ja saavuta seeläbi lunastus omaenda pattudest. Andesta ja sulle endale andestatakse. Aga kust läheb piir patusele andestamise ning tema mõistmise (!) ja õigustamise (kontsakingi kandev ema peksis teda lapsena, vaeseke, sellepärast ta vägistas ja tappiski, süüdi on ühiskond...) ja justkui käehoidmise vahel?

20. sajand on vägivaldsuse ja (sari)mõrvarite poolest rikas sajand. Kas süüdi on rahvaarvu kasv (mida rohkem inimesi, seda rohkem on arvuliselt protsentuaalselt normist hälbivaid inimesi), massimeedia teke (19. sajandil poodi lapsi vägistanud talumees lihtsalt tseremoonitsemata üles ja kuskilt Lancasteri maakolkast ei jõudnudki teated Londoni ajalehtedesse), kahe iseäranis verise ja ebainimliku maailmasõja tekitatud nihe inimteadvuses või järjest moderniseeruva ja individualiseeruva (see pole ju tegelikult halb) ühiskonna tekkega, jäägu igaühe enda otsustada. Eksisteerib selline veebilehekülg nagu CrimeLibrary, kus just peaasjalikult 20. ja 21. sajandil toimunud mõrvade, kuritegude, sarimõrvarite ja terroristide lugudega võib põhjalikult tutvuda. Kui on huvi lukuaugust pimedasse tuppa piiluda.

Hea näitena minevikus toimunud sarnastest juhtumitest on Jeffrey Dahmer, kelle elulugu võib lugeda nii RoimaRaamatukogust kui ka vaadata dokumentaalfilmi populaarsel saidil Youtube.

Kokkuvõte Dahmeri (1960-1994) elust: mehe registrisse kuulusid asjad nagu täiskasvanute ja alaealiste uimastamine, vägistamine ja tapmine, kasutades hapet. Korterisse kogunenud laipadest vabanemiseks pöördus Dahmer jälle vana hea happe poole – hankis suure tünni, selles lahustas ta laibad ära, et ruumi juurde teha. Ta tappis noori mehi, mitte naisi. 17 tükki tappis ära, siis jäi vahele, läks vangi eluks ajaks, sest antud osariigis ei tunnistatud surmanuhtlust. Vanglas aga üks mustanahaline kaasvang peksis ta harjavarrega surnuks. Happy end! Või kas ikka oli?

Dokumentaalfilm üritab koletisele inimhinge sisse puhuda. Dahmeri isa räägib kurvalt, kui hea laps oli Jeffrey, kui särav ja tore ja sõbralik. Aja jooksul muutus Jeffrey ujedaks ja introvertseks. Väikesele Jeffreyle kingiti koer, keda ta südamest armastas. Vanemate abielu oli lagunemas, Jeffrey huvitus loodusest... Kustmaalt lugu võtab õiged proportsioonid ja hakkab kirjeldama kuidas väike Jeffrey roadkilli lahkama hakkas tagaaias. Mis viis happeni ajus jne. Vahele jäädes Dahmer kahetses. Peamiselt seda, et ta vahele jäi, oma sõnutsi – "Poleks ma nii purjus olnud, poleks ma vahele jäänud.". Dokumentaalfilm üritab Dahmeri käitumisele põhjuseid leida: vanemate abielu lagunemine, ujedus. Dahmer ütles, et ta oli "üksik" ja teadis ise ka, et ta on ebanormaalne, aga ei suutnud end takistada. Klassikaline: armasta patust, süüdista ühiskonda. Dahmer leidis ometigi vanglas usu!

Dahmeri tapnud Christopher Scarverile, kes muidugi polnud ise mingi lambuke ja oli ebaõnnestunud röövi (mille käigus ta ohvri maha lasi) tõttu vanglas, määrati Dahmeri (ja ühe teise kaasvangi) tapmise eest kaks eluaegset vangistust juurde.

Miks on inimestel nii raske kedagi süüdi mõista? Tunnistada, et sündis koletis? On pisut silmakirjalik, et muinasjuttudes ja lastefilmides (näiteks Disney ja Dreamworks) me aktsepteerime ja peame normaalseks, et "pahad" surevad lõpuks, saavad teenitud karistuse. Kultusmultifilmid nagu "Lõvikuningas", "Lumivalgeke" ja "Väike merineitsi". Pahad surevad. Muinasjuttudes lükkas Greteke kurja nõia ahju, kuri võõrasema sureb, kuri kuninganna kukub sügavikku, laisk kasuõde salvatakse madude poolt surnuks  - vennad Grimmid ja rahva kollektiivses alateadvuses tekkinud muinaslood ei ole detailidega kitsid. Aga lapsi tapnud ja inimestele hapet ajju valanud inimeste puhul peame me ebahumaanseks, kui tüüp vangla vabakäiguhoovi viia ja valvurid kohvile saata paariks tunniks...

Teema on vastuoluline. Peamiselt, sest ametlikku surmanuhtlust lubavatest riikidest ja osariikidest on küllalt teada juhtumeid, kus nõela otsa saadeti vale mees. Sellised juhtumid on kurvad, andestamatud ja hüvitamatud. Samuti on teada juhtumeid, kus aastakümneid trellide taga virelenud inimene on uute asitõendite ilmumisel süütuks osutunud. Milline summa korvaks elu sellise raiskamise? Kas presidendi allkirjaga vabanduskiri oleks piisav? Ei oleks. Kindlasti ei oleks. Aga kustmaalt muutuvad karistajad ise kurjategijateks?

Aga praegu ei ole jutt olukorrast, kus keegi on kellegi kirvega maha löönud purjuspäi ja pole kindel kes keda ründas või kes tegelikult süüdi on. Jeffrey Dahmeri, Ted Bundy, Andrei Tšikatilo, Luis Garavito ja Anders Breiviki süü ei ole küsimuse all. Küsimuse all ei ole ka karistuse olemus või vajalikkus või selle määr – Breivik ja Garavito on karistamatud. Nende teod olid nii jälgid, et need on väljunud igasugustest skaaladest ja mingit õiglast karistust ei ole inimlikult võimalik määrata. Võib-olla, kui pöörduda Vana-Hiina või Antiik-Egiptuse piinamisviiside poole, koostada kataloog ja anda kõigile lähedastele vabad käed, aga siis oleksime ise kurjategijad. Küsimuse all on ainsana asjaolu, et selliste inimeste näol on tegu suure ohuga kõigile elavatele inimestele ning see oht tuleb võimalikult efektiivselt, odavalt ja lõplikult kõrvaldada. Mingi ümberkasvamine või kasvatamine ei ole psühhopaatide puhul võimalik, seda võib kinnitada iga psühhiaater.

Vanglaelu on justkui saar tsivilisatsiooni keskel. Me ei tea täpselt, mis vanglas toimub, me ei taju neid hoovuseid, mis seal valitsevad, küll võime üht-teist oletada ja arvata. Mida suurem kurjategija, seda suuremaid eeliseid ja võimalusi talle vanglas antakse. "Tavaline lapsevägistaja" (kas ma just tõesti kirjutasin selle sõnapaari?) ei saa mingeid soodustusi ega nunnutamist üksikkongi näol. Tavaline lapsevägistaja kogeb enda poolt valitud ühiskonnas, vanglaühiskonnas justnimelt sellist suhtumist nagu vanglakoodeks ette näeb. Kes ei taha seda suhtumist, see ärgu hälbigu. Kurjategijatele ja vanglasse sattunutele üritatakse meelevaldselt rakendada lasteaia kodukorda. Peaks olema vastupidi: kuritegelikule teele sattunud inimesele ei tohiks vanglas enam meie ühiskonna lasteaia kodukord rakenduda. Olid kõva mees? Olid. Tapsid lapsi? Tapsid. Eks seleta nüüd oma teguviisi ja käitumise tagamaid kaaskodanikele, kes sinuga antud suletud ühiskonna moodustavad.

Sel teemal kõlab taustal muide ka vaikne, aga otsusekindel "ohvrite hääl". USAs võib surmanuhtluse täideviimist vaatama minna, vähemalt ohvrite lähedased võivad. Paljud on tunnistanud, et see on neile hingelise rahu andnud. Vt. kirjanik Chuck Palahniuk.

Kuidas karistaksite teie vangistuses Breiviki tapnud inimest? Kustmaalt lõppeb humaansus ja algab tavalistele inimestele lihtsalt lahtise käega näkku peksmine? Filosoofiline klassikaline küsimus: kui te saaksite ajas tagasi minna, kas te laseksite Hitleri enne maha, kui ta õllekeldritesse jõudis? Kuhu maani tuleb patust armastada?

Ja pisut teisel teemal - täiesti hämmastav on kui palju on vangis olevatel sarimõrvaritel naisfänne, kes neile kirju kirjutavad ja nendega magada tahavad. Breivikki saab teismelistelt tüdrukutelt kuumi armastuskirju. Mis sorti ühiskondlik perverssus see veel on?!