Kunagi sõdisime võõraste, nüüd üksteise vastu
Ehk on mõneti illusioonide purunemine see, mis on pannud inimesi nüüdseks oma riigist võõranduma. Ootasime kõik koos valget laeva, Eesti iseseisvumist, tundega, et nüüd tuleb midagi ilusat ja puhast, et me saame õnnelikuks ja kõik läheb paremaks. Kui seda aga paljude jaoks siiski ei juhtunud, tabas loomulikult pettumus.
Kindlasti ei saa salata, et oleme tohutu arengu läbi teinud ja just eriti mõeldes selle peale, et vaid paarkümmend aastat tagasi olime okupeeritud riik ning mingist iseotsustamisest polnud juttugi. Me võime selle arengu ja tehtud töö üle uhked olla, kuid ometi on meis säilinud mingi orjalik pärand, millest üle saamiseks läheb meil ikka veel pikki aastaid. Hirm rääkida tõtt, hirm olla mina ise, pidev tallalakkumine ja seega küündimatute juhtide etteotsa pääsemine on meie igapäev. Peamine, millest on vajaka, on hoolivus oma rahva edaspidise käekäigu suhtes.
Eesti vajab vaid tugevaid?
Kui vaadata ainuüksi meie inimeste igapäeva, kus töösuhted on ebakindlad (kehtivas töölepingu seaduses esineb 31 korda sõna "mõistlik", millest arusaamine on kindlasti paljudel juhtudel vastakas), kus tööandja hoiab töötajat viletsates töötingimustes ähvardusega, et tal on võimalikest tööotsijatest saba ukse taga ootamas; kus ka tõsise haiguse korral ei julge jääda koju, sest kaotad palgas (haiguslehtede võtmise arv vähenes pärast seadusemuudatust 100 000 võrra), kus eriarsti juurde pääsemine nõuab tutvusi või lisakulutusi; kus õpetajate keskmine palk tiksub 600–700 euro juures, samal ajal kui üle 3380 euro teeniv riigikogu liige räägib sellest, et haridus on prioriteet. Puuetega inimestest, omastehooldusest ja ka lihtsalt igapäevasest inimlikust suhtumisest rääkimata. Meie rahva tervis (eriti elanikkonna vananemise tingimustes) ja haridus peaksid selgelt olema esikohal, on need meie püsimajäämise võtmeks kultuuri kõrval.
Üldine suhtelise vaesuse määr kasvab, suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus kõige kiiremini – need on inimesed, kes parimas pereloomise eas meie riigist lahkuvad. Kommentaariumis ahastab üks naine: “Mis siis teha, kui oled koondatud, elad maal, tööd uuesti leida kuidagi ei õnnestu, ning vald ütleb, et küttepuude soetamiseks toetust ei saa, sest: “Teie koondamishüvitis on üle elatusmiinimumi!” – on seda 5 eurot. Kõik mu maksud tulid aastate jooksul vallale. Nüüd pean mida tegema? Näen, tõsi, võimalust – kevadest ehk saan tööle Soome. Kui saan, üritangi sinna jääda. Seejuures üritan kogu hingest nii teha, et minu maksudest sentigi enam Eesti riigile-vallale ei laekuks.”
Usun, et olete nõus, kui ütlen, et meie riik toimib praegu just loodusliku valiku põhimõttel – oled nõrgem ning ei oska seejuures taldu lakkuda, vaata ise, kuidas saad. Ja on ka neid sapiseid, kes ütlevadki sulle otse: kui ei meeldi, mine ära. Mõtlemata, mida selline minemakihutamine meile pikemas perspektiivis kaasa toob.
Ühtsuseta oleme haavatavad
Rahulolematus kasvab, meedia kubiseb arvamusavaldustest, mis kõik räägivad sellest, et inimesed on riigist võõrandunud, et erakondi ja riigikogu ei usaldata. Ja tõsi – uue põhjuse mitte usaldada annavad nad meile pea iga nädal. Oma järeldused võiksid erakondade lihtliikmed siiski teha, sest on neiski moodustistes selge silmavaatega inimesi, kes erakonna juhtimisstiili muutes suudaksid ka tavaliikmetele uue hingamise anda ning usalduse taas välja teenida.
Peamisteks märksõnadeks rohujuuretasandi kaasamine ja ebaeetilise käitumise suhtes nulltolerantsi rakendamine. Hundid lambanahas ei peaks olema otsustajad, mida vajab meie riik ja meie rahvas. End isamaaliseks nimetav erakond seisab just sel nädalal lävepakul – kas tehakse kannapööre väärtuspõhise poliitika suunas või jätkatakse vanamoodi, isamaalisust jupphaaval maha parseldades.
Sellel ilmselgelt revolutsioonilisel ajal kogu maailmas on ka Eesti inimesed ärkamas. Üha enam hakatakse reaalsustaju kaotanud võimule vastu kogukonniti, püüdes üheskoos selgeks teha, mida inimesed tegelikult vajavad. On omamoodi võigas, et inimeste ühtsustunnet ja kodanikuaktiivsust kasvatab just see, et nende samade inimeste poolt valitud esindajad neid tegelikult karvavõrdki ei esinda. Omal ajal võitlesime võõrvaenlase vastu, nüüd sõdime omavahel: kodanikualgatused sõdivad ülbeks muutunud võimu vastu, võim tüütuks muutunud kodanikualgatuste vastu.
On’s meil seda kõike vaja? Üksteisega pidevas kemplemises olles lõhume meile nii vajalikku ühtsustunnet, mida tunneme õnneks tugevalt veel(!) laulupidudel, ning meist ei ole siis ka vaenlase vastu võitlejat. Kodanikke, kes ei tunne, et nad oleks oma riigile vajalikud, enam ühisele rindejoonele saata ei saa. Ning see teeb meid rahvana haavatavaks. Eesti keele kõnelejaid on vaid miljoni ringis ja selleks, et see miljon püsiks, on riigina vaja selget pööret rahvuslik-konservatiivse sotsiaalsuse suunas.
