Kummaline härrasmees rääkis kaasreisijatele jumalast

Kolmapäeval kell 17:24 sisenes kesklinna poole teel olevasse bussi number 23 lõbus jumalasõber. Tegemist võis olla umbes 60-aastase härrasmehega, kelle väga soliidsed riided ja soeng olid väljas kallava vihma tõttu märjaks saanud. See aga ei morjendanud teda sugugi.

Koheselt hakkas ukse juurde seisma jäänud härra kõva häälega kõigile reisikaaslastele üht-teist seletama. Tema segamata kestnud jutuvada oli umbes järgmine: "Jumal teab! Aivar Kukk ei tea midagi! Jumal teab! Lasti väravate vahel sõelapõhjaks! Hullumaja! Mina ei tea midagi! Jumal teab! Ei tea midagi! Jumal teab! Jaa-jaa, Jumal teab!"

Enamiku lausete vahel lasi härra kuulda lõbusaid naerupahvakuid. Kaasreisijatest keegi härraga vestlusse ei laskunud. Samuti ei paistnud keegi häiritud olevat. Pigem oli tegemist ootamatu ja rõõmsa üllatusega kõigi jaoks. Selle asemel, et vihaselt kellelegi jumalasõna peale suruda, oli see härra omaenese usus lihtsalt niivõrd õnnelik, et ei suutnud seda enda sees peidus hoida. Sellise puhta rõõmu tunnistajaks olemine tõi aga kaasreisijate südamesse killukese päikest sel vihmasel ja jahedal augustiõhtul.

Valede järelduste vältimiseks mainin igaks juhuks ka seda, et härrasmees ei paistnud olevat purjus ega muul viisil "aine all". Samuti mainin, et siinkirjutaja ei ole usklik. Juba järgmises peatuses läks härra maha ja ilmselt jagas oma rõõmu veel nii mõnegi vastutuleva inimesega.