Isegi väravate kohal, millest maale pääseb, ilutseb hiigelsuur õllekorki kujutav reklaam, millel on tekst: “Welcome to A. Le Coq Country!” Kas me tõesti tahame end sellisena tutvustada?

Kui südi turist need väravad läbib ja “A. Le Coqi maale” oma jala tõstab, piiravad teda igal sammul alkoholipoed. Näib, et Eestis pole mingit kultuuri, millega end reklaamida. On vaid alkohol — enamasti lihtlabane viin, isegi mitte mõni peen vein. Veini võib veel teatud mööndustega kultuurseks joogiks nimetada. On ju isegi olemas selline mõiste nagu veinikultuur. Aga viin on ja jääb joodikute joogiks, mille eesmärk on inimene võimalikult kiiresti purju ajada.

Kui siis uudisimulik turist “A. Le Coqi maale” saabub, tundub talle igati kohane kohe sealsamas sadamas pakutavat alkoholi pruukima hakata. Mida muud ühel alkoholimaal siis tegema peakski? Ikka jooma!

Kui turist pärast “alkoholimaa” märjukeste pruukimist veel jalgel püsib, siis võib ta ka pealinna peale kultuuriga tutvuma minna. Paraku jääb ta selle leidmisega paratamatult hätta, sest alkokultuur on kõik muud kultuuriilmingud oma varju jätnud. Muidugi on Eestis ka muud kultuuri, kuid selle leidmisega peab turist ise vaeva nägema. Seda talle kätte ei tooda, nagu alkoholi puhul tehakse.

Tegelikult teeb selline alkoholiriigi maine kujundamine murelikuks ja toodab meelehärmi. Kas tõesti ei leia me midagi muud, millega inimesi siia meelitada? Alkohol võib ju olla kerge viis raha sisse tuua, kuid mille arvelt see tuleb?

Eestis oleks tegelikult paljugi muud, mida reklaamida. Meil on unikaalseid maiustusi ja muid tooteid, mida kusagil mujal pole. Samuti rikkalik kultuuritegevus ja lisaks puutumata loodus. Kõike neid võiks samuti reklaamida, vähemalt sama usinasti, nagu seda tehakse alkoholiga.

Kunagi tehti uuring selle kohta, milliseid olemasolevaid tooteid ei saaks tänapäeva nõuete kohaselt turule lasta. Ühed sellised tooted olid kange alkohol ja tubakatooted. Need oleks tervisele liiga ohtlikud, et neid poelettidele lubada. Kuna aga vanasti mingit kontrolli ei olnud, sai neid tooteid karistamatult müüa. Nüüd me siis rikumegi oma tervist ja võitleme muude lõputute probleemidega, mis tulenevad alkoholist: kuritegevus, õnnetused jne.

Kui me tänapäeval teame alkoholi ja tubaka tervistkahjustavast toimest, siis miks me seda ikkagi tarbime? Aus vastus oleks, et me kardame elada silmitsi reaalsusega. Me oleme nõrgad. Kui inimene tahab olla tugev, ei põgene ta reaalsuse eest ja suudab kainena oma elu elada. Pealegi on joomine vaid enesepete, sest see ei muuda reaalsust. Kaineks saades on maailm koos probleemidega endine, ja võimalik, et joobes olekus on endale probleeme veel juurdegi tekitatud.

Ma tõesti ei taha, et minu kodumaad reklaamitakse kui alkoholimaad. Ma ei taha, et alkoholireklaam domineerib kõige muu üle juba alates turisti esimestest sammudest meie väiksel Eestimaal.