Kuidas tulen tudengina rahadega toime? Halvasti, tänan küsimast

Tudengistaatus on Eestis vaat et häbiasi. Kui lugeda uudiseid, mis käsitlevad kõrgharidust või tudengite elu-olu, siis kommentaariumis lõhkeb tavaliselt pomm: muidusööjad! joodikud! kasutu eriala õppijad! Kui julged kuskil tunnistada, et õpid filosoofiat või teoloogiat või muud "pehmet eriala", siis seda hullem: eriline muidusöödik! Õpiks inseneriks, siis ehk... Või matemaatikat... Kui tudeng julgeb veel ka raha küsida, siis seda halvem.

Tunnistan ausalt, et olen oma tudengipõlves esindanud seda gruppi, keda kõige rohkem vihatakse: sain tasuta õppima "pehmet eriala", mille siinkohal täpsustamata jätan (esiteks kuna ma ei taha, et mind ära tuntaks, teiseks, kuna 99% kommenteerijatest nagunii ei salli silma otsaski filosoofe, ajaloolasi, semiootikuid, ühesõnaga vahet pole, mida õpin...) ning õpin suuresti tänu perekonna toetusele. Ühesõnaga: puuk ühiskonna ja perekonna küljes. 

Rahadega on kitsas - ootan pikisilmi tasuta ühistransporti Tallinnas. Foorumeid lugedes on muidugi piinlik, et see paarkümmend eurot paari kuu peale mulle nii korda läheb (sest alla 60 euroseid teksaseid ostvad inimesed on ju rotid ja pulma- või sünnipäevakingiks alla 50 euro kinkida näitab täielikku asotsiaalsust), aga selle paarikümne euro eest saan ma nädal aega süüa. Paar pakki kuivaineid (riis, pudruhelbed), kalakonserv, päts leiba, pakk piima, tükk juustu - mulle on see nädala söögiraha.

Rõivaid ostan ammu kaltsukatest, tehes erandi ainult aluspesule - seda ostan Seppäläst või Takkost, igatahes kuskilt, kus saab odavalt ja alla kahekümne euro komplekti. Aastas ostan heal juhul 3-4 komplekti. Rinnahoidjaid üle seitsme pole mul kunagi olnud, kannan neid tihedalt ja vaheldumisi, pesen iga nädal pesu, jahin sooduspakkumisi 2 komplekti ühe hinna eest. Humana astronoomiline hinnatõus euro saabudes lõi mu eelarvesse augu. Varem sai 5-15 krooni eest enne uut kaupa endale püksid jalga ja pluusi selga, nüüd maksavad korralikumad esemed 8-15 eurot ja enne uut kaupa müüakse täielikku saasta vähemalt euro eest. Kurb. Hoian olemasolevaid riideid selle võrra paremini, ei istu enam igale poole murule.

Tõeline hirm on tehnikaga. Mida ma teen siis, kui arvuti, mis üle kahe aasta vana ja niigi õppelaenuga ostetud (näete, raiskan õppelaenu, eksole!), otsad annab? Mille abil õpin, esseesid kirjutan, kuhu laen alla õppematerjale? Paljud õppematerjalid tuleb ise arvutisse tõmmata, õppejõud annab üksnes lingi, paneb materjalid näiteks Moodle keskkonda üles. Ilma arvutita ei tee enam tänapäeval koolis peaaegu mitte midagi. Konspekteerida eelistan siiski käsitsi, kuid kõige parem õppimisviis ongi konspekti arvutisse ümber trükkimine ja lisainformatsiooni otsimine internetist huvitavamate teemade puhul - polegi vaja tuupida, jääb ise pähe! Arvan, et paarisajaeurose arvuti ehk saaks osta, järelmaksuga... Võibolla aitaks ehk perekond, aga piinlik on perekonnalt raha küsida. Olen ju juba suur inimene.

Ei pea õigeks õppimist ja samal ajal töötamist. Näen kaastudengite pealt, mida see kaasa toob - õpitakse, elatakse uneajast, mustad ringid silme all, mõni käib loengutes üle ühe või isegi kahe nädala, sest töölt ei saa vaba aega endale niisama võtta. Mis õppimine ja elu see selline on? Siiski, teen juhutöid, kui vähegi võimalik: tõlgin midagi, müün suvel maasikaid ja röstmandleid, suvel viin ka mustikaid ja kukeseeni kokkuostu. Õnneks on sõpru, kellel on auto ja vastavasisuline omapoolne huvi, muidu ei tea, kuidas saaks. Olen näinud küll inimesi, kes rongis "metsapeatuses" maha ja peale tulevad. Tundub ebaoptimaalne variant.

Ühikad maksavad üle mõistuse palju, elan vanema sugulase juures ja maksan temaga kommunaalid kahasse. On seegi väljaminek ja mitte väike. Ega mult seda otseselt ei nõuta ("Õpi, lapseke, küllap saame hakkama!"), aga endal on imelik vanainimese seljas liugu lasta. Toetust makstakse meil koolis pingerea alusel. Mis sellest, et mulle kuluks kas või kõige lihtsam toetus väga marjaks ära ja paljudele teistelegi. Muidugi olen ise "süüdi": mul pole A-de rida ÕISis. On ka B-sid, sekka mõni C. Järelikult peangi nälgima?

Oleks ometi tudengitele piisavalt ühikaid kõigis ülikoolilinnades, mis oleksid tasuta, riigi poolt. Oleks ometi natuke mõistlikum toetuste süsteem - saaks kõik, kellel vaja on. Midagigi. Kõlab nagu kommunistlik unistus, aga kui palju lihtsamaks see teeks tudengite elu!

Ega ma ju ainult oma lõbuks ei õpi, kavatsen Eesti Vabariigile tulevikuski kasulik olla, oma teadmisi ja energiat pühendada valitud erialale.

Aga raske on.

Pilk kisub vägisi akadeemilise puhkuse võtmise ja välismaale koristajaks/siibrivahetajaks minemise poole. Rassiks aasta otsa, tagasi tulles saaks säästlikult elades ehk ilma näljatundeta ülikool lõpetatud.

Aga ma ei taha koristada, tahan õppida ja õppimisharjumust mitte kaotada.