Kuidas prints Amadeus endale mustlasprintsessi sai
Paljud teenrid täitsid valitseja väiksemagi soovi,sest ta oli väga tark ja väga rikas. Ainult pojaga polnud tal kuidagi vedanud ja see oli kuninga suurim mure. Printsi nimi oli Amadeus ja ta oli laisk, kuigi kena välimusega, ei teinud ta õieti midagi. Mitte miski ei meeldinud talle rohkem, kui päevade viisi voodis lesida, piimaga präänikuid krõbistada ja aknast välja vaadata. Ta armastas öelda, et see oli tema armsaim ajaviide ja muud ta ei vajanudki.
Ühel päeval eksis sinna kuningalossi juurde piltilus tütarlaps. Kuigi ta riided olid räbaldunud, õhetasid ta palged nagu värsked õunad, pikad süsimustad juuksed langesid lokkidena seljale ja ta istus kõige ilusama musta täku seljas, keda Amadeus kunagi oli näinud. Tütarlaps seisatas hobusega korraks lossi ees ja kappas siis kaugusesse. Amadeus tundis, et ta on lootusetult armunud võõrasse räbalates tüdrukusse ja läks sellest kuningale rääkima. Muide, sellest oli möödunud palju aega, kui ta viimati oma toast välja astus. Isegi kuningas oli üllatunud, kuid soostus ta siiski ära kuulama.
Amadeus ütles: „Mu kallis isa, ma nägin täna oma toa aknast kõige ilusamat tütarlast ja tundsin kohe, et tema on minu jaoks see õige. Lase ta minu käsul linnast üles otsida ja las ta tuleb lossi!“
Kuningas tegi üllatusest suured silmad: „Mu poeg, see peab olema tõesti väga eriline tütarlaps, et sa üle pika aja oma toast üldse väljusid,aga kuna see mind väga rõõmustab, täidan ma su soovi.“
„Usu isa, ta ongi eriline,“ lausus Amadeus ja läks oma tuppa, et uudiseid ootama jääda. Seitse kuninglikku ratsanikku saadeti linna peale. Viimaks õnnestus neil tütarlaps leida ja lossi juhatada. Neiu oli lahkesti nõus, kui tema täku eest hästi hoolt kantakse.
Kui kuningas tütarlast nägi, ehmus ta koledasti. Ta kutsus Amadeusi enda juurde ja ütles talle nelja silma vahel: „Ja selle neiu vastu on sul tõesti tunded? Vaata, milline ta välja näeb? Ta ei ole isegi printsess. Tal ei ole vastavat seisust ja sa vaata neid riideid, millega ta siia tuli, ka talutüdrukud kannaksid paremaid, usu mind!“
Selle aja jooksul oli tütarlaps ühe musta kitse lossi meelitanud, kellel oli kelluke kaelas. Tundus, et ta tundis seda kitse, sest loom vaatas talle nii jumaldavate silmadega otsa nagu oleks ta tütarlast tallest peale tundnud. Kuningas ägestus veel enam:
„Appi,“ hüüatas ta. „Loomad troonisaalis,ma nõuan viivitamatult, et see loom, siit kohe minema viidakse, kuhugi ohutumasse kohta!“
„Oodake!“ hüüdis tütarlaps. Siis pöördus ta kitse poole: „Kallis, ütle meile kõigile palun, palju on üks liita kolm?“
Kitseke vaatas neiule otsa ja lõi neli korda vastu troonisaali põrandat.
„Braavo! Braavo! Neiu, ma soovin, et te täna meiega koos einestaksite!“ hüüdis Amadeus olles tüdrukust veel rohkem võlutud.
Tütarlaps kummardus tänulikult ja must sokuke jooksis troonisaalist välja. Kuninglikel teenritel oli tükk tegemist, et ta kätte saada ja lossist välja juhatada. Kuningas manas näole grimassi: „Kuidas saab see tütarlaps meiega ühte lauda istuda, kui tal pole selleks sobivaid riideidki?“ Amadeus aga vangutas pead ja ütles:
„Mu armas isa, pole tähtis see, mis on inimesel seljas, vaid see, mis on südames. Me saadame ta pesema ja anname talle selga ühe minu kadunud ema kleitidest.“ Kuningal polnud julgust pojale vastu vaielda ja nii hakati tegema ettevalmistusi kuninglikuks õhtusöögiks.Need kestsid kogu päeva. Kuninglikel kokkadel Karlil ja Ferdinandil olid käed-jalad tööd täis. Nad valmistasid ühe maitsava roa teise järel. Ka kuninglikel teenritel oli palju tegemist. Nad saatsid tundamatu tütarlapse vanni, kus kaks kuninga toaneitsit pesid ta pealaest jalatallani puhtaks, kreemitasid ja õlitasid teda, kuni tütarlapse nahk muutus heledaks ja pehmeks nagu mesilasvaha.Nad küürisid ta jalgu roosivees ja lõhnastasid teda kallimate lõhnadega, mis meeldiksid ka Sandra Bullockile. Ainult vaene prints Amadeus ei saanud kogu päeva jooksul hetkeski rahu. Südame põksudes ei lesinud ta enam voodis vaid kõndis edasi tagasi oma kitsaks jäänud toakeses või tundus talle lihtsalt nii. Ta saatis oma isikliku toapoisi iga viieteistkümmne minuti järel uurima, kaugel ettevalmistustega juba ollakse. Rahutu oli ka kuningas, sest ta ei teadnud tundmatust tüdrukust ju midagi.
Närviliselt kõndis ta mööda troonisaali ja oleks äärepealt oma rõngassusidesse takerdunud: „Mhmm, on ta siis tõesti nii eriline?“ rääkis kuningas endamisi.
„Tõsi, midagi salapärast on temas tõepoolest. Kuidas ma nüüd seda väljendaksingi, nõiduslikku. Aga äkki ta ongi nõid? Oi õudust, oi jumalaema kirik, minu poeg on armunud nõida? Ja-jah, see oli see kummaline trikk selle musta kitsega. Plika tegi seda selleks, et meid kõik ära nõiduda. Oi, oi, pean sellest Amadeusile kuidagi märku andma. Aga kuidas, ma oleks ju pime, kui ma ei näeks, et talle see tüdruk tõesti meeldib. Oh, armastust, oh armastust! Kui vaid mu rõngassussid oskaksid rääkida, pisi-pisikese nõuandegi anda, aga nemad siin ainult vaikivad.“
Ja kuningas muutus veel närvilisemaks ja lasi Amadeusi enne õhtusööki troonisaali kutsuda. Siis aga kohkus ta ise ja ei teadnud, kuidas peaks ta oma juttu alustama. Ta köhatas hääle puhtaks ja ütles järgmist: „Mu kallis poeg, Amadeus, sa tead, kuidas ma sind jumaldan. Armastan sind sellisena nagu sa oled ja sellepärast ei taha ma, et sa teeksid oma elu suurima vea. Mulle tundub, et see tütarlaps, kes meie lossi tuli on tegelikult...“
„Ja kes ma siis tegelikult olen?“ kostis õrn hääleke nende selja taga, nii, et mõlemad olid sunnitud korraga ringi pöörama. Troonisaali astus kõige ilusam ja hurmavam noor neiu, keda oli võimatu lossi saabunud tütrukuks pidada. Ta pikad tumedad lokkis juuksed olid nüüd kenasse soengusse seatud ja hõbedaste klambritega kinnitatud. Ta silmad särasid kui kaks tähte ja seljas oli tal violetne lihtsa lõikega brokaatkleit.
„Te näete välja nagu printsess!“ kogeles vana kuningas ja punastas kõrvuni. Ta tundis suurt häbi ja kahetsust. Nii ilusale tüdrukule oli piinlik otsa vaadata, seda enam, et kuningas oli temast halvasti mõelnud, nüüd ei jäänud tal muud üle kui oma punaseid rõngassusse põrnitseda. Aga see ei rahustanud teda hetkel mitte raasugi ja see tundus pigem koomiline, kui kurb. Prints Amadeus oli tardunud paigale ja ei saanud sõnakestki suust. Ta oli neiu ilust pimestatud.
„Teil on õigus, aulik kuningas. Ma olen printsess - mustlasprintsess ja minu nimi on Margaret. Üleeile põgenesin ma röövellikust mustlasjõugust, kes oli teel siia linna,“ rääkis ta ja naeratas, „aga teel olles mõtles nende suurpealik Tiitus ümber ja nad otsustasid teises suunas minna.“
„Minu suure varba nimel,“ hüüdis prints Amadeus ja tõttas neiule avasüli vastu. „Miks minu elu mu kambrikeses nii huvitav ei ole? Ümberringi toimub nii palju põnevat, aga mina lösutasin ainult voodis ja sõin präänikuid. Ainukesed uudised olid need, mida tõi mulle mu toapoiss Franz aga uskuge mind, ta rääkis neid nii aeglaselt ja igavalt, et enne kui ta oma jutuga lõpule jõudis, jäin ma norinal magama. Mu kallis isa, tahan nüüd kõigest osa võtta, sest mu ilus mustlasprintess õpetas mulle, et elu on seiklus, kus kõigil on oma osa täita. Isa, isake, ole hea, luba meil abielluda ja õnnelikuks saada.“
Kuningas pühkis silmist liigutusepisaraid: „Lubage lapsed, et ma õnneliku lõpu puhul teile ühe õpetliku jutu jutustan. Selle rääkis minu isale vaar-vaarisa, kui ta oli veel väike. Kas tahate kuulata?“
Amadeus oli meeldivalt üllatunud: „Enne prisket õhtusööki kuluks tõesti üks õpetlik jutt ära, aga isake ma ei teadnudki, et sa oskad muinasjutte vesta? On vist päris palju asju, mida ma sinust ei tea, kuid nüüd saab kõik olema teisiti- ma tahan olla tõeline prints. Ma ei taha enam laiselda, tahan mõista, kuidas maailmas asjad käivad ja tahan, et minu tulevasel naisel ja rahval oleks hea elada, et nad ei peaks kunagi vaesust tundama ja et nad suhtuksid üksteisesse sõbralikult, sest rahvas- see on kuningriigi alus. Seega anna mulle andeks, hea isa, et olen nii palju aega tulutult tuulde lennutanud. Mõistsin nüüd, kui nägin seda, kui palju on elul meile pakkuda, kui huvitavaid seiku ja lugusid. Kallis isa, sulle tahan veel öelda seda, et ära kunagi kahtle esimeses armastuses, sest see on suur tunne, mis pühib kõik kahtlused ja siis polegi midagi muud, kui ainult tunda seda kordumatut tunnet ja nautida.“
Kuningas muheles: „Kui sa seal oma toas istusid ja kössitasid ning piimaga präänikuid krõbistasid, siis ei saanudki sa seda teada. Aga see lugu on järgmine: Elas kord laisk tigu. Ta oli nii nii laisk, et ei viitsinud sõpradega kaartegi taguda. Kord kutsuti tigu pulma. Kaua mõtles ta, et kas minna või mitte minna, mõtles ja laiskles nii kaua, kuni pulmad ära peeti.“
Lugu kuulatud ütles prints Amadeus: „Isake, ma luban, et võtan nüüd kõigest, mis elu mulle ette määranud, osa ja sina mu kaunis mustlasprintsess, sinu jaoks tahan ma olla mees, keda su süda väärib, sest süda - see on hinge peegel.“
Ning kolmekesi koos suundusid nad rikkalikult kaetud laua juurde, kus kuninglikud teenrid tõid neile ette ühe maitsava roa teise järel.
