Kuidas parandada lemmikloomade olukorda?
Vaid sellisel viisil on lootust, et võidavad kõik - lemmikloomad, nende omanikud ja ka kodanikud, keda häirib stiihia loomapidamiskultuuris ja -harjumustes.
Viimase aja sündmused ning meedias ilmunud kurvad uudised on näidanud, et lemmikloomade olukord ei ole aja jooksul karvavõrdki paranenud. Olgu siis tegu koerade, kasside, lindude, hobuste või teiste loomadega.
Küll aga on paranenud taolistest kurbadest sündmustest avalikkuse teavitamine. See peakski olema esimene samm üldise olukorra parandamisel - nimelt peaks ilmuma võimalikult palju uudiseid nii loomade väärkohtlemisest kui ka hoolivatest loomaomanikest.
Esimese kategooria uudised koputaksid tõsiselt inimeste südametunnistusele - mida võikamad on meedias avaldatavad stseenid, seda rohkem on tõenäosus, et saadav šokk paneb mõnegi (tulevase) loomaomaniku mõtlema. Positiivsed uudised aga innustaksid, motiveeriksid ja annaksid eeskuju enda lemmikute elu paremaks muutmisel.
Samaaegselt tuleks oluliselt karmistada karistusi hoolimatute ja julmade loomaomanike puhul. Olgu siis tegu ränga rikkumisega nagu loomapiinamine või hoopis kergemate möödalaskmistega nagu looma väljaheidete vedelema jätmine või looma vabalt jooksma laskmine.
Esimesel juhul tuleks "lajatada" seaduse täie karmidusega - tuleb määrata rängad trahvid ja keelata neil inimestel loomapidamine.
Teisel puhul saaks rakendada "mõistlikkuse" põhimõtet. Näiteks linnatänavatel või avalikul rahvarohkel haljasalal toimuvat ei saa võrdsustada inimtühjas pargis või sügaval põlismetsas toimuvaga. Võrdsustada ei saa ka korterikoera kauge metsatalu valvuriga.
Lemmikloomaomanike ülbus (nt looma väljaheidete mudilaste liivakasti vedelema jätmine või võitluskoeral lasteaia naabruses vabalt joosta laskmine) ei saa olla samas kategoorias koerahunniku jätmisega kõrvalisse kõrkjatihnikusse või koera tühjadel heinamaadel vabalt jooksutamisega. Karistus peab vastama kordasaadetud teo ränkusele ning eelkõige kordasaatja (või kordasaatja omaniku) nahaalsusele.
Utoopilisena tunduv, ent otseselt vajalik on lemmiklooma pidamise lubade rakendamine. Kahjuks tuleb tõdeda, et valdav enamik lemmikloomaomanikest (eelkõige koerade-kasside ning roomajate omanikud) ei ole pädevad ega võimelised oma lemmikuid kasvatama ega nende eest hoolitsema.
Sellised juhtumid tuleks eos välistada, pannes lemmikut soovivad inimesed konkreetse väljavaate ette - kas loobuda lemmiku võtmisest või läbida loa saamiseks vastavad kursused/küsitlused. Taoline kadalipp välistab kindlasti suurema osa vastutustundetuid loomaomanikke ning ühtlasi paneb inimesi eelnevalt mõtlema, kas ikka tasub looma võtta.
Loa saamiseks peaks toimima eelkontroll nii looma tulevase elukoha hindamisel, tulevase omaniku ja tema pereliikmete hindamine võimalike kasvatajatena, elementaarsete looma treenimise ja koolitamise oskuste kontrollimisena.
Taoliste lubade väljastamiseks peaks igas omavalitsuses/maakonnas tegutsema spetsiaalne ekspertgrupp, mille liikmetel on piisavalt pädevust ja teadmisi, et hinnata nii tulevasi loomaomanikke kui ka teada nende soovitava lemmiku eluks-oluks vajalikke kriteeriume.
Lubade väljastamise järgselt on oluline, et toimiks ka edasine kontroll loaomanike/loomaomanike üle. Tuleks rakendada erioodiline järelevalve, kas lemmiklooma elutingimused vastavad loa andmisel ette nähtud tingimustele. Samuti peaks kontrollorganil olema seaduslik õigus määrata rikkujatele vajadusel karistusi hoiatustest kuni lemmiklooma äravõtmiseni või loomapidamise keelamiseni.
Nii jõuamegi tagasi ringiga avalikustamise juurde. Kõik eelmainitud protsessid peavad olema avalikkusele selgitatud. Kui nähakse ja kogetakse, et lemmiku pidamine ei ole vaid ühekordne ettevõtmine stiilis "mu väiksele tütrele meeldis see nunnu karvane loomake", vaid aastatepikkune ja pühendumist nõudev protsess, siis on lootust ka, et hoolimatute ja julmade loomaomanike arv väheneb.
Seda teadmist aitab süvendada mittepädevatele loomapidajatele määratud karistuste ja hoiatuste avalikustamine, mis annab konkreetse signaali, et igasugune väärkohtlemine ja looma hooletusse jätmine on võimatu.
Oluline on inimeste üldise teadlikkuse tõstmine. Lisaks praegu toimivatele lemmikloomaportaalidele, loomasaadetele, meediakajastusele, kuluks ära ka kampaaniad stiilis "Märka lemmiklooma", "Loom ja inimkeskkond", "Minu lemmik" jms.
"Märka lemmiklooma" kampaania sarnaneks "Märka ratturit" või "Ära löö last" kampaaniatele - tähelepanu kiskuva šokireklaamiga juhitaks tähelepanu loomade-lindude väärkohtlemisele ning antaks juhiseid, kuidas seda vältida või sellest teavitada.
"Loom ja inimkeskkond" aitaks loomi rohkem integreerida inimeste ellu. Kui mujal maailmas on koerad inimese tõelised sõbrad, keda võetakse kaasa poodidesse, kohvikutesse jne, siis Eestis on juurdunud mentaliteet, et koera õige koht on ketis või rihma otsas.
Koostöös loomasõbralike teenindusasutustega saaks välja tuua paigad, kus lemmikloomad koos omanikega oodatud ning kus neile sobivad tingimused loodud. Samuti tutvustada teisi võimalusi, mis aitavad loomaomanikel oma lemmikutega rohkem aega koos veeta.
"Minu lemmik" kampaania eesmärk oleks tutvustada erinevate Eesti inimeste (nii prominentsete kui ka mitteprominentsete) lemmikloomi ja -linde ning nende pidamise tingimusi avalikkusele. Samuti tutvustada haruldasemaid liike ning nende elu-olu puudutavaid nüansse.
Eelmainitud kampaaniad on suunatud inimeste ja lemmikloomaomanike teadlikkuse tõstmisele, et osataks ja tahetaks oma lemmiku eest hoolitseda ja teda kontrollida, samas aga, et oldaks ka tolerantsed teiste kaaskodanike lemmikloomade vastu.
Lemmikloomade maailma paremaks muutmine algab eelkõige inimestest ja omanikest, kellel lasub kõige suurem vastutus ja roll selles protsessis.
Sestap on oluline, et nii praegused kui tulevased lemmikloomaomanikud oleksid teadlikud kõigest, mis puudutab nende lemmikut - olgu siis kasvatamise tingimused, hooldamine kui ka võimalikud sanktsioonid väärkäitumise puhul.
Samas vaid teadlikkuse tõstmisest praeguses Eesti ühiskonnas ei piisa - tuleb luua ja efektiivselt toimima panna ka järelevalve loomade-lindude elutingimuste ja nende kohtlemise üle.
Sellised protsessid saavad toimida vaid tõhusa koostööna, mis algavab tavakodanikest ning ulatubkõrgeimate riigiorganiteni.
