Inimesed hoiavad meid hirmu all

On inimesi, kellel on tendets hoida teisi oma hirmu all. Olgu selleks mõni õpetaja, ülemus, elukaaslane, sõber või isegi võõras. Sageli ei ole need inimesed ise selles isegi süüdi, elu on neid hirmuvalitsejateks kujundanud: nad ei tule lihtsalt teisiti toime, ka neil on oma hirm: kaotada kontroll.

Jah, ka hirmutajad ise kardavad. Kuid selliste hirmudega on kummaline asi: kui need tõeks saavad, võivad see üllataval kombel põhjustada hoopis vabanemise.

Ühtegi foobiat ei ole võimalik ravida muudmoodi, kui viia inimene silmitsi tema suure hirmuga ning õpetada teda sellega toime tulema. See, mida inimene kõige rohkem kardab, sellega ta peab rinnutsi seisma. Kartes pimedust tuleks teha seda, mis tundub kõige hullem: viibida pimeduses kuni hirm "tapab". Ainult nii saad teada, et tegelikult pimedusel ei ole võimu tappa, see on kõigest pimedus.

Samamoodi on inimestega: neid ei tohi tegelikult karta ja neile, keda kardame kõige rohkem, peame kõige enam vastu seisma. "Ma ei karda sind!" on võimsaim relv hirmu vastu. Isegi, kui öelda seda ise üleni värisedes, on sel mõju. Me saame julgustust omaenda sõnadest.

Inimesed tegelikult ei taha, et neid kardetakse, hirm on üksnes vahend millegi saavutamiseks, kuid see seob ka hirmuvalitsejat ennast. Iga inimene armastab palju rohkem neid, kes teda ei karda, kui tema eest hirmuga pagejaid.

Olukorrad kohutavad meid

Hirm eluraskuste ees hoiab meid tagasi elamast täisväärtuslikku elu. Nii on üllatav, et sageli kohates on suurimat hirmu, on inimesed leidnud uue alguse.

Lahkuminek ja töökaotus võivad pärast valu läbi elamist mõne aja pärast anda elule hoopis uue suuna. Olukorras, kus oleme hirmukammitsais ega julge mõelda, mis saab siis, kui turvaline ümbert kaob, oleks meile ehk kasulikum sellest kookonist just "välja kukkuda". Muidugi ei kehti see igas olukorras, kuid hirmust vabaneda oleks igal juhul parim, olgu kaotades või kaotamata seda, millest kardame ilma jääda.

Paraku on ka nii, et kartes meelitame ka ligi oma hirmukujutlustes nähtavat. Hellitades hirmu kutsume enda lähedusse temaga seotud tagajärgi.

Tundmatu kohutab meid

Lisaks hirmule millestki ilma jääda on olemas ka hirm kõige tundmatu ees. Me ei julge järgneda oma unistustele, sest kardame, mis võiks juhtuda. Me ei julge võtta riske, teha midagi enneolematut. Meil on hirm selle ees, mida me ei tunne ja meil on ehk hirm ka end rumalaks teha.

Kuid iga tundmatu on lihtsalt tuntu, milleni me ei ole veel jõudnud. Iga uus päev toob meie ellu olukordi, kus me varem ei ole olnud. Me keegi ei olnud elanud eile veel tänases päevas, lugenud tänaseid uudiseid või tundud omal nahal tänast tuult, vihma. Tänane kuupäev on kordumatu.

Nii on ka meie elu kordumatu. Rumal on karta eesolevat. Jah, see võib olla probleemiderohke, kuid see võib olla ka palju ilusam kui tänane päev. Ainult edasi elades saame teada, mis juhtub homme ja ainult oma unistusi järgides ja hirmule vastu seistes saame teada, mis juhtub siis, kui me järgime oma südame igatsusi. Me ei saa seda teada mitte mingit muud moodi.

Ehkki kartus ja ettevaatlikkus on mõnikord hädavajalikud, ei saa neid võrrelda hirmuga, mis meid oma kammitsates hoiab. Et elada paremat ja õnnelikumat elu, peaksime ütlema oma hirmule hüvasti ja kõige parem viis selleks on hakata tegema seda, mille tegemisest hirm meid siiani on tagasi hoidnud. Otse hirmutavatesse laintesse joostes märkame ehk vesi ei olegi külm ega tulvil haisid.