Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kuidas me suure peoga Pedale noad ostsime

 (3)
Kuidas me suure peoga Pedale noad ostsime
Foto: Ilmar Saabas

Meelis Atonen: „Ei, diskot me korraldada ei luba, aga „tervistav disko“ - see kõlab paremini, aga olgu siis noad ostetud!“

Oli 1992. aasta algus, Tallinna Pedagoogilise Instituudi sööklas käis hele klõbin, ainsad tööriistad söömiseks olid ainult kahvlid ja lusikad. Sitkeid lihatükke ei saanud kuidagi lõigata ja nii kriuksusid taldrikud kahvlite torgete all. Mõnel õppejõul oli taskunuga kaasas - nii ta pusis vaikselt omaette. Rasked ajad olid, auklikest talongipoognatest rebiti välja „sokid“ ning mindi uuele poeringile, aga poest sokke ei saanud. Küll aga veekeetja, sest midagi muud poes müüa ei olnud. Me ei tahtnud kõige sellega leppida. Otsustasime, et üliõpilased peavad saama vähemalt tantsida ja normaalsete vahenditega süüa.

Kuidas siis tantsuõhtut korraldada? Saanud tollase üliõpilasesinduse asejuhilt Meelis Atonenilt loa tervistavat diskot korraldada ("tervistav" tulenes sellest, et õppisin lisaerialana tervisekasvatust), hakkasime asjalikku kohta otsima. Võtnud malli samal ajal TPI viiendas korpuses korraldatud pidudest, otsustasime oma peo korraldada instituudi riietehoiu fuajees. Tehnikat polnud, kogemusi samuti, muusikast rääkimata. Õnneks olid toakaaslased valmis asjaga kaasa tulema. Neist said diskorid ja mina muretsesin tehnika. Laenasime tuttavatelt kokku tolle aja tehnika viimase sõna — S-90 kõlarid ning võimendid. Kõlaritest tekitasime liikuvatele alustele hirmuäratavad tornid ning võimendeid jagus terve kapitäis. Lintmaki aeg hakkas otsa saama ja kassettmakid olid kui kivipurustajad - pidevalt oli helipea kõrgust vaja reguleerida, et heli ikka veidi heledamalt kostuks. Valgustuspark piirdus mõne värvitud pirniga.

Suured joonistatud plakatid kleepisime linnatänavate ja koolide tulpadele. Üliõpilased vaatasid ja lugesid värvilisi kirjeid umbusklikult - kas ikka tasub minna?

Peo eelõhtul, kui viimased inimesed olid oma riided hoiust kätte saanud, alustasime ümberkorraldustega. Esimese asjana proovisime fuajeest minema nihutada 500 kg kaalunud Lenini pronksist büsti ning saime selle suure vaevaga garderoobi lükatud. Arvasime, et Lenin ja disko ei käi hästi kokku. Kõlarite ühendamiseks olin terve eelmise nädala juhtmeid tinutanud. Kui kõik valmis, proovisime elektri ka paika ühendada, aga lähemal olevad pistikud olid kõik ära põlenud. Siiski sai elekter leitud. Suure kolamise peale leidsime lisaks laost ühe 80. aastate bändi aktiivkõlari, mille taha oli kirjutatud 50 Watti - see oli juba suur näitaja. Saanud mikrofoni tööle ja esimese viisi kõlaritesse, hakkasime murelikult tantsulisi ootama. Kas tulevad või põlgavad ära? Samas osteti ju eelmüügist juba paarsada piletit, nemad peaksid ikka tulema!

Kell sai seitse õhtul ning saabusid esimesed uudistajad - noored tüdrukud Viimsist. Üks neist tutvustas ennast, et tema nimi on Ilomai, kas lubate mind diskori pulti mikrofoniga rääkima - pole seda varem teinud ning tundub huvitav. Keegi ei teadnud siis veel, et Ilomaist saab aastaid hiljem tuntud diskor Elektra.

Istusin laua taha ning hakkasin ukse läheduses pileteid müüma. Kroon oli uhiuus raha, pilet maksis meestele kolm krooni, naistele kaks. Mõned tuli ka tasuta sisse lasta, aga ainult sel tingimusel, et lähevad kohe tantsima.

Oh imet, rahvast hakkas aga juurde tulema ning lõpuks tekkis pikk järjekord. Muusika tümpsus oma algelise heliga ja rahvas tantsis võimsa hooga - see kõik oli midagi uut ja müstilist. Peagi täitus saal pilgeni, pidu võttis võimust ja lagi hakkas tilkuma väljahingatavast veeaurust. Tore oli vaadata tantsivaid inimesi, keegi polnud purjus ning mõnuainetest polnud kuuldudki. Ainult üks vaene mehike hakkas poole peo pealt väsima ja sättis end just selle 50 Watise kõlari ette tukkuma. Kohe mõjutas see niigi lahjat helitugevust, tõstsime ta pea valjuhääldi eest ära ja rahval tuli kohe nii-öelda teine käik sisse.

Kell hakkas kümme õhtul saama ja tuli välja hõigata „kaks viimast lugu“. Kahju, sest peolised tahtsid veel, kuid öörahu oli peale tulemas. Rõõmsalt lahkuti, tänati ja sooviti jälle tulla. Loomulikult lubasime järgmisel kuul pidu korrata. Tore oli jälgida õnnelikke inimesi. Peagi täitusid trammid ja bussid ning fuajees haigutas tühjus. Kõik oli täpselt nii nagu enne - ei olnud prahti ega tühje pudeleid. Vedasime kümne minutiga helitehnika tornid lattu ja hakkasime raha lugema. Kokku saime 980 krooni, seega käis rahvast „tervisediskol“ vähemalt 600 inimest. Loovutasime maja öövalvurile.

Olime õnnelikud, et nüüd saame lõpuks noad söökla jaoks ära osta! Järgmisel päeval tulimegi kooli 800 noaga, kuid otsustasime enne liivakäia peal nugadele sälgud sisse lihvida, siis on hea vaadata, kas mõni neist ühikasse näpatakse. Avastades saame paharetile südamele panna, et see on siiski kooli vara.

Mõeldud-tehtud, otsustasime 600 nuga sööklasse ringlusele lasta, kakssada jäi autosse tagavaraks, et kui kadu on suur, siis laseme viimased ka käiku. Juhtus aga kurvem lugu. Nimelt varastati auto samal õhtul ära ja kuigi õnneks sai politsei vargad põgenemisel kätte, oli auto lõhutud ja meie noad läinud. Eks nüüd söövad mõned õnnelikud meie nugadega mõne Tallinna magala korteris.

Aasta hiljem lõpetasime kooli, elu muutus, aga muutus ka koolisöökla sisu ja korraldus. Inventar, kokad ning müüjad vahetusid, ehitati kohvik, aga meie noad jäid. Ikka sellised lihvitud kõverate otstega — Peda noad!