Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kuidas ma läbi häda ja vaeva Tallinna tasuta transporti kasutasin

 (56)
Uued bussid on kohal
Foto: Andres Putting

Ma ei ela Tallinnas. Ma ei ole ka tallinlane ning Tallinna ühiskondlikku transporti olen viimastel aastatel kasutanud umbes kuuel korral. Neil harvadel juhtudel olen sõidu eest tasumiseks kasutanud ID-piletit, mida sai lunastada mobiiltelefoni abil just siis kui vaja ja mis kehtis 1 tund.

Ühel kenal  kevadisel päeval juhtus selline lugu, et minu auto vajas erakorralist abi, ning Tartu maanteelt Tallinna sisenedes pidin  ta jätma järgmise päevani remonditöökotta. Ühesõnaga,  pidin  ühiskondlikku transporti kasutama, aga ma ei olnud veel hankinud endale seda uut rohelist kaarti. Vaatasin ringi Tartu maantee ja Peterburi tee ristmikul, ühtki R-kioskit või piletiputkat silma ei hakanud. Niisiis otsustasin hakata Tartu maanteed pidi kesklinna poole kõndima, et esimeses peatuses trammi peale hüpata.

Päike paistis, ilm oli ilus ja trammipeatus ei olnudki jube kaugel ning peatselt õõtsus ka tramm peatusesse. Avasin oma käekoti ja siis sain aru, et olen natuke jamas. Nimelt ei olnud mul rahakotis ühtegi rahatähte. Tramm pani tuimalt uksed kinni ja kolistas allamäge minema.

Näppisin telefoni ja leidsin, et mul oli telefonis salvestatud kirje mobiilse pileti ostmiseks ikka alles. Helistasin infosse ja uurisin, et kas äkki võiksin siiski mobiiliga pileti osta, aga selgus, et kohe üldse mitte, kuigi süsteem sama...

Kõndisin siis piki Tartu maanteed edasi Eha keskuse juurde, kus pangaautomaat. Võtsin mõned kupüürid ja astusin peatusse saabunud trammi peale. Palusin juhilt ühe tunni piletit ja sain teada, et sohvrilt saab osta pileti ainult üheks sõidukorraks ja see maksab 1.60! Mulle tundus see hind täiesti ebamõistlik, seda enam, et mul oli vaja sõita ainult kaks peatusevahet.

Seotud lood:

No ja siis ma otsustasin, et kui juba jala edasi minna, siis lõikan Tartu maanteelt otse Narva maanteele järgmisse bussipeatusse. Mõeldud tehtud ja varsti saabus ka õige buss. Astusin bussi ja ulatasin 5-eurose. Bussijuht vaatas mind kurva näoga ja küsis, et kas väiksemat raha pole. Väiksemat raha?! No pangaautomaat ju ei anna münte ja terve tee,  mis ma olin jala kulgenud,  ei olnud ma kohanud ühtegi kioskit, kust piletit või seda rohelist kaarti osta. Ei ole. Ah istuge, ütles Bussijuht raskelt ohates. Just nii ma tegingi tegingi, seda enam, et minu järgmine buss tuleb alles umbes tunni aja pärast ja aega oli juba päris palju niigi kulunud.

Õnneks ei toimunud sellel reisil mupokate rünnakut ja jõudsin kenasti koju. Tasuta.