Kuidas kasvavad memmekad
Nüüd on nii - kolmeaastane soristab rõõmsalt mähkmesse, istub samal ajal arvuti taga, näperdab midagi vanemate mobiiltelefonis ja ema-isa kiidavad takka, kui arenenud nende laps on, näe tegi selle ja selle lehekülje lahti, teab arvutist vaata, et rohkemgi veel kui nemad ise! Andke andeks, teie kolmene arvutigeenius soristab ikka veel püksi ja vaatab hirmuga omaa plastmasspoti poole, ise ei taipa potile küsidagi.
Nõuka ajal seevastu õppisid käima ja siis varsti ka potil käima. Pott polnud seejuures mõnus ergonoomiline plastmassist lastesõbralik toode, vaid hoopis külm emailitud metallist käkerdis. Kolmene laps, kes ei osanud veel potil käia ega potile küsida polnud mitte geenius, vaid arengupeetusega.
Väikelastena jooksime, turnisime ja toppisime oma näppe sinna, kuhu polnud vaja. Sellest tulenevalt lõppesid mõned asjad väiksemate, mõned suuremate haigetsaamistega. Sellest sai varem või hiljem ka õpitud ja oma käitumist korrigeeritud. Ronisime ka nende samade kurikuulsate metallist ronimispuude peal, turnisime ka suurte majade vahel olevate pesukuivatus- ja vaibakloppimismetallkarkasside peal. Ajasime hulgakesti ringi karusselli, mida lapsed üksi ei suutnud ja täiskasvanutelgi oli sageli nende ringivinnamine pingutav. Saanud hoo sisse, hüppasime jooksupealt karussellile. Ja suutsime seejuures jääda ellu.
Hulgakesti koos mängides oli meile pähe taotud, et kui midagi juhtub, tuleb kutsuda täiskasvanu, kui ise aidata ei oska. Süsteem toimis - kui keegi ronis kuhugi torusse ehitusplatsil ja sealt enam ise välja ei saanud, läks mängukaaslane täiskasvanut kutsuma, hiljem saime mõlemad õiendada ja mitte vähe. Miskipärast kardan, et kui praegu kellegagi miskit juhtuma peaks, siis sõber teeks enne abi kutsumist telefoniga väikese video, mida juutuubi üles laadida.
Lapsena sai ehitada vibusid, ragulkasid, lingusid, katapulte ning nendega mängimine põhjustas palju pahandusi, mõni katkine aken, katkine huul ja paar elutarka kogemust juures. Praegu ei lase vanemad lastel sageli samas vanuses lastel endale leivale vorsti lõigata, äkki järelkasv lõikab omale kogemata näppu ja oi seda õnnetust küll.
Mäletate veel neid jalgrattaid, millega sõidetud sai? Kellel vedas, see õppis sõitma abiratastega rattaga, abirattad, muide, ei püsinud hästi oma asendis ja liikusid sõidu ajal paigast, nii et paarikümne meetri pärast kas kukkusid ikkagi või sõitsid edasi ja avastasid alles hiljem, et oled sõitma õppinud. Hiljem sai sõita nn altpulga suure meesterattaga, kiivritest ja kaitsmetest polnud keegi und näinud.
Hoolimata eespool kirjeldatust oli meie närvikava tugevam. Praegu võib kuulda juhtumeist, kus tundlikkusse ikka jõudnud noored vajavad teraapiad või on üritanud end koguni tappa, kuna keegi on internetis neile pahasti öelnud. Meid kasvatati noortena kõva sõna ja vahest ka käega, psüühikat see meil ära ei rikkunud.
Tekibki küsimus, miks kasvatatakse ja kuidas kasvavad tänapäeval lastest memmekad, mähkmetest vaevaliselt väljakasvanud, tatiste ninade ja ropu suuga teismelised, kellele tuleb kõik ette-taha ära teha? Õpilane ei tea, mis tal õppida on, kuna ema-isa pole veel e-koolist vaadanud. Ometigi eksisteerivad õpilaspäevikud, kuhu tuleks üles antav ära märkida, e-koolil peaks olema vaid kontrollfunktsioon vanema jaoks ja lihtsamaks kooli-kodu vaheliseks suhtlemiseks. Ometi...
Tehakse kisa lapse liigraske koolikoti üle, millal selle üle nurisema hakatakse, et õppima peab veel ka ja seda veel oma vabast ajast, sellest samast vabast ajast, mil laps peaks saama puhata ja mängida, sellest pühast ajast, mille laps peab ohverdama facebookis ja msn-i suhtlemisest? Lastelt ei saa ju midagi nõuda, sest muidu ei saa nad olla lapsed, see on ikka lapsevanema ülesanne teha omalt poolt kõik, et laps ometi midagi mõtestatut ja produktiivset tegema ei peaks.
