Kui torm võtab elektri, siis marss mere äärde verivorste grillima!

Nii. Selleks korraks on siis pühad edukalt üle elatud. Ilma suurema kahju ja traagikata. Sõna “jõulud” ei taha aga vist keegi meist vähemalt mitu kuud kuulda. Ei need, kes seda sõimusõnaks peavad ega need, kes seda korrutavad nagu püha mantrat. Kaalujälgijatest parem ärme räägigi. Isegi suurimad jõulufännid on nördinud, sest lund ju ei ole.

Aga mina olen rahul. Traditsiooniliste jõuluroogade asemel tegin magus-haput parti. Praekapsast asendas pepperoni. Lisaks toorjuustukook mustade ploomidega. Uskuge või mitte - ei mingeid lisakilosid, kuigi pean tunnistama, et täna vaevas mind küll pidev nälg. Ju see magu nats venitatud sai.

Õnneks segasid sellele suuremale söömafinišile vahele ilmataat ja Eesti Energia. Esimene kinkis jõulu teiseks pühaks kevadiselt sooja ilma - tõsi, ”pisut” tuulist. Teine võttis elektri ära ja no tegelikult ei andnud lihtsalt tükk aega tagasi. Ela sa siis nii või ole! Läpakal sai aku tühjaks ja kõht oli ka nagu tühi. Tuba muutus üha jahedamaks ja vett ei olnud.

Ega siis midagi - riidesse ja õue, seal hea soe! Külmikust, mis enam eriti külm ei olnud, sai kaasa haaratud sinna unustatud verivorstid. Ja taibukatel inimestel on alati autos üks ühekordne grill. Esimese väljakutsena meenus Tuhala nõiakaev. No paluti ju Delfiski märku anda, et mis need kodukoha veekogud tormiga teevad.

Kaev ei teinud kohe midagi. Seisis omaette paigal ja imestas, et mis see rahvas seal trambib. Aga rahvast oli palju. Vähemalt polnud mul vale arusaam, et ta peaks hetkel keema. Hetkeks turgatas peast läbi mõte, et äkki see kaev ikka ilma elektrita ei kee!? Just nagu minu kohvimasingi! Polnud seal kasu isegi sellest energia-sambast. Pidavat küll olema Eesti võimsam, aga näe, kaevu ilma vooluta keema ei saadud.

Järelikult tuli siis ikkagi otsida mõni päris veekogu. Kui juba, siis juba, õkva mere äärde! Piritale ei hakanud trügima. Kahtlustasin, et seal võetakse vaatemängu eest piletiraha. Auto sai keeratud suunaga Kaberneeme poole. Ja ega ei kahetse. Ei mingit rabelemist parema vaatekoha päras. Mine ja imetle, kogu pilt ainult meile kahele! No kui päris aus olla, siis mingit hirmsat lainetust ei olnud, selline tavaline “vahemeri”.

Kohin ja mühin olid küll võimsad. Eriti jahmatava mulje aga jättis jõgi, mis täitsa valepidi voolas! Sellist asja pole enne näinud, ometi on kooliajast selgelt meelde jäänud, et kõik jõed voolavad merre, mitte vastupidi! Usu siis veel õpetajaid.

Kõigile neile, kes nii väga lund igatsevad, tegin aga ühe ilusa pildi. Loojuva päikese taustal tundub vahune meri küll pisut lumelagendikuna. Kui te muidu ei näe, vaadake silmi kissitades - täitsa lumi mis lumi.

Lootuses näha ka vähe vägevamat looduse stiihiat, sõitsime edasi Neemele. Ka seal oli rand inimtühi. No tegelikult ei lennanud isegi ühtegi kajakat. Samas üks lennuk siiski lendas. Lained rullusid ühtlase voona - sellised korralikud, mulle vähemalt rinnuni. Pärast seda kui jalanõud ootamatult üllatavalt sooja merevett täis valgusid, ma siiski täpsemalt nende kõrgust mõõtma ei hakanud.

Ja kõht oli tühi. Oleks võinud ju ka lõket teha, puid oli tee ääres ju murdu, aga grill tundus mugavam. Teadmiseks kõigile - verivorst saab grillida küll, aga see on üks igavene mässamine. Lõpuks jääb ikka valida, kas süüa neid pool-toorelt või pudruna. Tühja sellest, ma ei armasta nagunii neid jubedaid tanguseid asju. Paraku on tühi kõht tõesti kõige parem kokk.

Tagasi koju jõudes oli kahjuks elekter tagasi. Meil oli just plaanis mängida Aliast. Seekord,jäi ära. Nagu tsiviliseeritud inimestele kohane, viskasime voodisse selili ja vaatasime telekat. Vähemalt ei olnud repertuaaris “Üksinda kodus”. Hoopis mingi multikas pingviinidest, kes muidu olid armsad, aga kellel olid väga koledad jalad. Jääb vaid mainida, et multikas oli küll väga ilus joonistatud tormine meri.