Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kui Saksa vägedes võidelnuid ei saadud 20 aastat tunnustatud, siis pole nüüdki tarvis!

 (126)
Kui Saksa vägedes võidelnuid ei saadud 20 aastat tunnustatud, siis pole nüüdki tarvis!
Foto: Ilmar Saabas

Mart Laaril on plaanis anda Saksa vägedes sõdinuile vabadusvõitleja staatus. Seda, iseenesest õiget kavatsust, on siiski miskipärast raske toetada.

Taasisesesvunud Eesti Vabariik on kestnud 20 aastat. Isamaaliit ja tema modifikatsioonid on võimu juures olnud mitu korda selle sajandiviiendiku vältel. Niisiis on minu esmane küsimus: miks seda otsust varem pole tehtud? Kui suur hulk neid, tõepoolest inimeste ja issanda ees vabadusvõitlejaid, on lastud selle aja jooksul, kibedus hinges, teise ilma minna? Miks seda õiget asja siis ka õigel ajal ette ei võetud?

Mõne asjaga, nagu ka see vabadusvõitluse küsimus, ollakse lootusetult ja sobimatult hiljaks jäädud. Praeguses, lubage öelda, armetus katses seda vana viga parandada, on oma kahtlane maik juures. Nimelt tunne, et selle plaaniga aetakse taga hoopis midagi muud, kui nende väga vanade meeste ees auvõla kustutamine.

Nad ei tunne selle üle enam rõõmu ega rahuldust. Riik, mille säilimise eest nad neil väljadel verd valasid, jättis nad tunnustamata. Põhjendusi sellele muidugi leidus, on alati leidunud. Esimene ja kõige hiilgavamaks nühitu, on muidugi see, et teised meid ei mõistaks. Need, kes peaks justkui meie uued sõbrad ja liitlased olema. Ent asi selles ju ongi — kui nad oleksid tõelised sõbrad, siis nad ka mõistaksid.

Nende poiste heitluste mõistmine ei peaks hea tahtmise korral olema sugugi keeruline. Mõningase selgituse ja tillukese huvi olmasolul saaks kõik ju ruttu selgeks. Veel enam — on juba saanud. Läänes teatakse väga hästi, et me pole iial mingid Hitleri jüngrid olnud. Kes teisiti asjast aru saab, peab olema ilmselge idioot.

Aru saadakse, ent seda väljendada ei taheta kuidagi. Niisugused on need meie praegused sõbrad. Ei taheta mäletada ka neid aastaid ja kokkuleppeid, mil ja millega meid loovutati stalinlikule mõrvarirežiimile. Kas siis ei saadud aru, kuhu meid suunatakse ja mis meid seal ees ootama hakkab? Muidugi saadi, suurepäraselt saadi. Tänase päevani pole sõbrad Läänest oma tollast „eksimust“ kahetsenud, mingist vabandamisest rääkimata.

See vabadusvaim, mis oli 1940. aastate poistes, on meil, kui mitte sobimatuks, siis ometi sisinal-susinal poliitiliselt kõlbmatuks tunnistatud. See ei sobi kokku selle äriga, mille ajamist meil kasulikuks peetakse. Ja võib-olla see nõnda, masendav küll, tegelikult ongi.

Pöördugem siis veel elus olevate veteranide poole vabandusega, et meie teame küll ja tunneme uhkust, aga võtkem näpust, avalikult seda me kuulutada ei saa — meil seda ei lasta. Meie vabadus polnud nimelt “suurte” arvates väärt, et seda üldse kaitsta. Hitleriga asju ajada ei sobinud, see-eest käis veelgi verisem vend ehk isake Jossif selle räpase kauplemise partneriks küll.

Need on kõik asjad, millest meie peenemas seltskonnas rääkida on sobimatu. Teadku siis vähemalt veteranid, et meie nende asja õigsuses ja ülluses ei kahtle, mis sest, et me ei saa neile ausambaid püstitada ning neid muul viisil au sees pidada. Kahekümne aasta pärast ärkamine on aga nii või teisiti mage. Kui ei saanud selle aja jooksul, pole nüüdki vaja. Pole üldse tarvis.