Kui vanem valib esimese tee, on see lapsele parim, kuid mida arvavad sellest valikust teised? Kuidas suhtuvad teised kaaskodanikud, nii noored kui ka vanemad inimesesse, kes erineb teisest? Kas alati kehtib lause “Puue pole takistus?”

Me kõik oleme sündinud armastusest ning enamasti oleme ka oodatud. Lapse sünniga kaasnev rõõm on kirjeldamatu: mõeldakse, mida talle nimeks panna, kas uus ilmakodanik on poiss või tüdruk, millisesse huviringi ta läheb ja nii edasi.

Kui lõpuks see oodatud päev kätte jõuab, on rõõmu rohkem kui küll. Ootusärevad vanemad viivad lapse koju ning tänavad saatust selle ime eest. 

Kuid siis tabab neid löök: lapsel, keda nemad armastavad, on eluteel raske takistus. Sellistel puhkudel tekivad küsimused, mis jäävadki tihti vastuseta.

Peagi saabub kätte aeg, mil laps peab kooli või lasteaeda minema ning vanemad kardavad võsuke pärast väga. “Kuidas ta elus hakkama saab? Kas teda suudetakse kohelda täisväärtusliku inimesena? Mõningal määral on need hirmud põhjendatud. Kui sääraste eriliste inimeste palvetele (nad on tõesti erilised, sest peavad iga päev vastu astuma olukordadele, mida uneski ei suudaks ette kujutada) vastavad isegi nendega tegelemise eest palka saavad inimesed “Mis see minu asi on?” siis on lootusetus kerge tulema.

Kuidas teie suhtuks näiteks arsti, kes iga lapselt kuuldud lause kohta teilt kinnitust nõuab, näidates sellega, kui alavääristavalt ta lapsesse suhtub? Või noorukisse, kes teie lapse uusi tosse nähes lasub: “Milleks sellisele uued tossud, ta ei saa neid ju isegi kasutada?”

Samas on elu kirju nagu sügisene puu. Nende samade inimeste seas on ka teisi, kes teavad, et füüsilise puudega, ei kaasne alati vaimset defekti.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et hoolimata sellest, kas teie lapsel on puue või mitte, saab ta üldiselt elus hästi hakkama. Ja teile, kallid lapsevanemad ning lugejad, soovin vaid üht: ärge kaotage usku, sest ainult väga tugevatele inimestele saab osaks selline katsumus.