Kui minu Eesti ei ole must leib, rukililled ja Merevaik
Vanamoeline? Ilmselt küll, eriti kui võtta arvesse, et sülti ja kilu ei võta paljud meist suu sissegi ning taasiseseisvumine tähendab paljudele pelgalt üht vaba päeva. Kuidas sobiksid märksõnadeks pistise-, maadevahetuse-, spionaažiskandaalid, petuskeemid? Aga Võsa-reporter, alkoholi liigtarbimine, elu hammasrataste vahele jäänud inimesed? Või rahulolematus, madalad palgad, kiire hinnatõus?
Liiga negatiivne? Tõsi. Paneme need märksõnad kummutisse luku taha, et nad ei segaks kuvandit ilusat ja sädelevast Eestist. Nende asemel võime me hoopis välja tuua eksklusiivsed arendusprojektid, staarjuuksurid ja staarmeikarid, eliitkoolid, ökotooted. Sarkastiline? Mitte tahtlikult, aga paratamatult. Kuid Skype, ME-3 piimatooted, Arvo Pärt? Võib-olla tõesti! Ja Kristina Šmigun, Erki Nool ja Andrus Veerpalu? Need nimed seostuvad Eestiga positiivses mõttes, viimane siiski ka negatiivselt positiivses. Sealiha, hapukapsas, Evelin Ilves, Eesti disainerid, Tartu Ülikool, Pronksiöö – märksõnu on veel palju. On igaühe enda otsustada, kas positiivse või negatiivse kõlaga.
Kas nendest märksõnadest saaks kokku panna Eesti? Kujundada pildi Eestist? Ilmselt saaks, aga minu Eesti ei seostu ühegagi neist. Minu Eesti on minu näo ja tujudega.
Võite mind pidada südametuks ja küüniliseks, kui ütlen, et ma ei palveta kadunud jalgratturite pärast. Ma tunnen küll kaasa peredele ja sõpradele, kes teadmatuses vaevlevad ja oma lähedasi koju ootavad. Ma tean, mis on südamevalu, aga ma ei postitanud oma Facebooki seinale hüüdeid nagu „palvetage!“ ja ei jaganud läbi Skype'i tuttavatega informatsiooni, et YouTube'i on üles laetud video kadunud eestlastest. Ma ei tundnud kergendust, ma ei tundnud mitte midagi. Sel päeval koosnes minu Eesti hoopiski maksmata elektriarvest, poeskäigust ja stipendiumi taotlemise tähtajast.
Võite mind nimetada hoolimatuks ja kahepalgeliseks, sest ma ei vala teleka ees seitsmelapselist perekonda nähes pisaraid ja ei torma neile abipakke saatma - me teeme ise oma valikud. Loomulikult on ka erandeid ja on peresid, kellele ma tahaks otsemaid appi tormata, toasussid jalas. Aga naisele, kel on juba viis last ja mees vangis, kuid ometi vajadus saada veel kaks last kahe erineva mehega, kes tema ja ta seitse last maha on jätnud, ei oska ma kaasa tunda. Küll aga tilgub mu süda verd, kui näen kodutuid või piinatud loomi, sest nemad ei ole oma saatust ise valinud. Mul on kurb, et minu Eestis on nii palju õnnetuid loomi.
Võite mind pidada reeturiks, sest ma ei tunne mingeid süümepiinu, ostes Eesti kanamunade asemel Läti kanade omi, süües suurest poeketist ostetud Poola tomateid ja valmistades pitsat täiesti tavalisest jahust, kõndides poes mööda kõikvõimalikest ökojahudest. Minu Eesti toidukorvis on Merevaik asendunud Dzintars’i määrdejuustuga.
Mulle meeldib Eestis elada, kuid ma ei hooli paljudest asjadest, mis Eestis toimub. Ma ei ole parem kui teised, kes meie ühiskonna „vigastatud metspartide“ koha pealt silma kinni pigistada otsustavad, sest nii on lihtsam ja mugavam, luues niimoodi sellise Eesti, mis meile endile sobib.
Seepärast koosnebki minu Eesti täiesti tavalistest argistest asjadest – kevadistest aiatöödest, sinililledest, väljas värske õhu käes kuivanud pesu lõhnast, klaasikesest veinist koos perekonnaga – kõik see vürtsitatud möödapääsmatute kohustustega nagu arvete maksmine ja poeskäik.
