Kui mees petab, on ta tegija, aga naine lihtsalt ei tohi?

Meie ühiskonnas on levinud arusaam, et kui mees petab, valetab ja ringi tõmbab, on ta kõva tegija, kuid kui naine teeb väiksemagi vale sammu, on ta kohe kõige hullem inimene maailmas.

Juba maast madalast on tehtud selgeks, et meesterahvad võivad teha peaaegu kõike, kuid naisterahvad peavad olema ülimalt kombekad ja viisakad. Nad lihtsalt peavad jälgima igat oma sammu.

Kui näiteks väike poiss end ära määrib, midagi ära lõhub või muidu mingi jamaga hakkama saab, siis teda peaaegu et kiidetakse takka, öeldes, et sellised need poisid ongi. Kui aga sama vana tüdruk saab sama asjaga hakkama, siis algab tänitamine: "Issand jumal, kas siis nii noored daamid käituvad?"

Sama jätkub ka hilisemas vanuses, kogu kooli- ja noorusea vältel. Kui poisslaps õpib kahtedele-kolmedele, siis õigustatakse teda, öeldes, et need ju ongi normaalsed koolipoisi hinded. Kui noormees puudub põhjuseta tundidest, hakkab tarbima alkoholi või suitsetama, ei tehta sellest samuti eriti suurt numbrit. Kui noormees ropendab, peetakse seda täiesti tavapäraseks.

Kui kõike eeltoodud teeb tütarlaps, siis võrdub see sellega nagu oleks kolmas Maailmasõda alanud. Nii kui tütarlapsel on vähe kehvemad hinded, tänitavad kõik ta kallal ning räägivad sellest, kui pettunud nad on - "nii ikka õige tütarlaps ei õpi!" Rääkimatta siis kaosest, kui tütarlaps puudub tundidest, suitsetab, joob või ropendab.

Ning see kestab edasi. Kui mõni (noor)mees tõmbab ringi, käib pidudel, ja magab mitme erineva naisega, on ta selline tegija, et keegi ei jõua ära kiita. Kui mees petab oma naist, valetab talle või teeb ta maatasa, siis saab selle eest veel kiita. Ning teda kaitstakse viimase hetkeni välja.

Kui aga keerata olukord vastupidiseks, siis juba vale pilgu eest mõnele võõrale meesterahvale, tembeldatakse naine kõige hullemaks inimeseks maa peal. Kui naine paneb oma sõna mehe vastu maksma, arvatakse kohe, et mees on tallaalune. Ja siis saab too õnnetu naine taaskord vastu päid ja jalgu, et on oma mehe tallaaluseks muutnud.

Kui mees on teinud apsaka ja saanud mõne naisega lapse ning jätab naise ja lapse maha, leitakse talle miljon erinevat vabandust. Kui mees on oma lapse puhul ükskõikne, siis isegi seda loetakse normaalseks nähtuseks. Kuid taas: kui seda kõike teeb naine, siis on ta jälllegi kõige hullem inimene maailmas. Olenemata põhjustest.

Selle kõigega tekib küsimus, kus on siis see meeste ja naiste vaheline võrdõiguslikkus? Nii vaadates oleme me minu arvates ikka veel kinni 1950-ndates, kus naine pidi olema kodune ori.