Kui me ise ei mõtle homsest päevast kaugemale, siis ei tee seda ka riik!
Tõsi, meie meditsiiniteenus pole veel nii hull, et peaks kurtma, aga suund on selgelt sinnapoole, et kel raha, see saab.
Paljud, kel vähegi rohkem raha, arvavad, et riiklikku meditsiiniteenust polegi vaja. Tehku igaüks erakindlustus ja ongi õnn õue peal. See on täielik pettekujutlus. Perearsti visiidi ja mõned muud väiksemad ravikulud võib ju inimene olla võimeline maksma, aga mitte raskete haiguste või õnnetusejärgset ravi.
Erakindlustuse puhul on alati nii, et kindlustusfirma püüab igal võimalikul juhul raha mitte välja anda. Edasi mõelge ise. Paljud inimesed ei saakski kindlustust, sest neil on juba mingi haigus. Ja Eesti puhul ei jaksaks enamik inimesi erakindlustust tasuda niikuinii. Kas olete mõelnud ka sellele, et teil on lähedased, kes ei jaksa selliseid kulusid kanda?
Kes seda kõike ei usu, uurigu natuke Ameerika ravikindlustuse süsteemi. Ajab ihukarvad püsti.
Haridus
Kui meie pealekasvaval põlvkonnal pole teadmisi, laia silmaringi, oskusi, siis võib nendega manipuleerida nagu halli massiga ikka. Me vajame mõtlevaid inimesi, kes hoolivad kodumaast ning oskavad ja tahavad elu edasi viia.
Maaelu
Kohutav on vaadata tühjaksvoolanud külasid. Imekaunis loodus, palju ruumi, värsket õhku – kõik see, mida maailmas iga päevaga vähemaks jääb. Ja meil seisab see kurvalt ja inimtühjalt. Midagi tuleks ometi ette võtta!
Paljud inimesed tahavad maal elada. Veel tahavad. Eestlastel on veel side maaga ja nad oskavad seda hinnata. Ei saa lihtsalt rahvast süüdistada, et nad ei taha enam maal elada.
Ütlete, et riik ei saa siia midagi parata? Ei saa inimesi maale minema sundida? Riik saab paljugi teha, kui see võetakse prioriteediks. On võimalik motiveerida ettevõtjaid jne. Me ei pea korrutama, et kogu maailmas toimub linnastumine. Miks ei võiks meie erineda? Miks me peame kogu aeg kellestki eeskuju võtma? Ükski protsess maailmas pole pöördumatu. Kõik on aja küsimus. Ehk oskaks meie seekord ajast ees olla?
Ja nüüd siis jälle see vana küsimus, et kust riik selle raha võtab. Küsimus ei ole kunagi raha puudumises vaid selle kulutamises. Ma ei hakka siin isegi seda väidet toetavaid argumente otsima. Kes lehti loeb ja uudiseid kuulab, teab isegi, kui sageli ja kuidas riigi raha raisatakse.
Kui rahvas ise neid kolme asja ei nõua, siis riik neisse raha ei panusta. Nii see lihtsalt käib. Kui me ise mõtleme ainult homsele päevale, mitte kaugemale tulevikku, siis ei mõtle ka riik kaugemale. Kui iga inimene mõtleb ainult iseenda heaolule, siis teeb seda ka riik. Riik peegeldab oma rahvast.
Toimetaja märkus: artikkel on kirjutatud vastusena üleskutsele "ANNA TEADA: Mille peale kulutaksid sina riigi raha?", kus uurime lugejatelt, kuidas kasutaksid nemad üht promilli Eesti riigieelarvest, kui neil oleks võimalus selle üle otsustada, nii nagu tartlastel on õigus otsustada promilli üle Tartu linna eelarvest. Põnevaid ideid ootame oktoobri lõpuni!
