Kui ikka õhtuse kleidiga rannale ei lähe, nii ka rannakleidiga teatris ei käi

"Ma armastan esietendusi ja seal näeb seinast-seina erinevaid inimesi, kes ei väsi üllatamast. Minu põlvkonnakaaslased on alati väga korrektsed, kuid nooremate puhul hakkab silma ükskõiksus," räägib etiketiõpetaja Maaja Kallast Publikule. Loe artiklit siit.

Lugejates tekitas Kallasti arvamus erinevaid mõtteid. Mitmed leiavad, et noorem põlvkond on tõesti ebaviisakas muutunud, kuid paljud nendivad, et perede rahakott lihtsalt ei võimaldagi noortele pidulikke riideid osta. Mõned lugejad leiavad, et teater ongi "alla käinud" ning pidulikud riided polegi enam vajalikud. Mõned väljavõtted kommentaariumist:

Siiri

Tõepoolest pole riietel enam suurt tähtsust kui juba sisu on nii palju muutunud. Ma polnud oma 20 a teartis käinud. Siis kingiti mulle pilet ja otsustasin, et käin ära. Mukkisin end üles, panin vaimu valmis ja istusin kohale. Ja siis see algas, üks roppus teise järel ja seda teatrilaval! Päris suur šokk oli. Enam ei pane jalga kingi ega lähe üldse sinna.

Murmillo

Kunagi oli aeg, kus kinnogi mindi vähe paremai rõivais kui need, millega tänaval käidi.

Heh!

Tossud ongi tänapäeva kingad. Aga reaalselt on hea hoopis see, et tänapäeval üldse veel teatris käiakse. Riietus on juba kolmandajärguline peaasi, et osataks etenduse ajal kuss olla.

Ah, mis te vingute,

Kujutage ette põhikooli või gümnaasiumi klassi teatrikülastust: õpetaja annab endast parima ja korraldab teatripiletid, kuid kahjuks ei ole enamikes peredes selleealistel poistel ülikondi ja selle juurde kuuluvaid kingi. Mis siis teha? Kumb peale jääb? Kas teatrihuvi või riietumisetikett?

Ksenia

Kui ikka õhtuse kleidiga rannale ei lähe, nii ka rannakleidiga teatris ei käi.

Opera

Head kombed ja viisakus tulevad kasvatusega kodunt kaasa. Vana hobune enam uusi trikke ei õpi. Kui laps on harjunud jalgu söögilauale panema, siis teeb ta seda ka edaspidi.