Kui ei jaksa teha kõike korraga, siis ära tee üldse midagi?

On väga vähe ameteid, mille pidajaid ma ei väärtustaks, aga kui peaksin nimetama inimesed, kes minu meelest kõige suuremat austust väärivad, siis nimetaksin ilmselt arste, politseinikke, tuletõrjujaid – ühesõnaga inimesi, kes igapäevaselt tegelevad elude päästmise ja sageli iseenda eluga riskimisega, ja seda ülimadala palga eest!

Samuti märgiksin ma ära igasugused vabatahtlikud tegelased, näiteks loomakaitsjad, metsakaitsjad jne. Minu austuse pälvivad inimesed, kes lähenevad maailmale empaatiavõimega ja kelle eesmärk pole võimalikult palju pappi kokku kühveldada.

Minu arvates tundub see üsna normaalne lähenemine, ometi on märgata ühte naljakat – tegelikult mitte nii väga, pigem kurbloolist või masendavat – tõika, et kui inimene tunneb sisimas vajadust pühendada oma vaba aega, energiat ja ka materiaalseid võimalusi loomakaitsele, siis ega talle keegi naljalt aitäh ei ütle. No see selleks, ei peagi ütlema, aga minnakse veel sammuke edasi: inimest hakatakse lausa mõnitama ja halvustama! Stiilis: "Miks sa neid loomi kaitsed? Eestis nälgivad lapsed ja sina tegeled mingisuguste loomadega!"

Tuleb järgmine uudis, et sotsiaaltöötajate ja lastekaitsjate abiga on mõnest asotsiaalsest perekonnast päästetud lapsed, siis on jälle probleem: tegeletakse sümptomi, mitte põhjusega! Miks ei aidata inimesi järje peale, vaid viiakse lapsed minema? Ja miks ei takistata kuidagi neil inimestel uute laste sünnitamist? Justkui sotsiaaltöötajad saaksid kohapeal ilma anesteesiata mingisuguse kastreerimisoperatsiooni läbi viia...

Tuleb järgmine uudis: elustatud nii ja nii palju üledoosi teinud inimesi, nii ja nii mitu miljonit eurot suunatud võõrutusravi ja rehabilitatsiooniprogrammide jaoks, ning jälle on probleem: miks kulutatakse maksumaksjate raha selliste asjade peale?

Või uudised, persoonilood, kus keegi käib vabatahtlikuna kuskil Aafrikas või Aasias tööd tegemas – kohe on probleem, et miks minnakse vabatahtlikuna teisele poole maakera, kui probleeme on siinsamas Eestiski. Tõsi, aga kas selle peale ei tulda, et sellisel tasemel abi, nagu vajatakse Aafrikas, Eestis ei vajata?

Kui sellega oldaksegi rahul, et osutatakse humanitaarabi, siis virisetakse, et sündivus on niigi suur, Maa ülerahvastatud, peaks rohkem tegelema looduskaitse ja -säästmisega. Ning kui siis tuleb uudis, et mõne MTÜ lobitöö tulemusel on rajatud looduskaitseala või võetud vastu mingi loodust kaitsev seadus, siis jõuab probleem jällegi algusesse tagasi: miks tegeletakse mingite taimede kaitsega, kui meil on nälgivad lapsed?

Kui inimene ei ole üliinimene, kes jaksaks korraga rabeleda viiel rindel, kaitsta lapsi, loomi, loodust, vaeseid, siis ta võiks üldse mitte midagi teha. Kui ei jaksa annetada kõigi üllaste eesmärkide jaoks, siis ära anneta üldse midagi! Kui ei jaksa teha vabatahtlikku tööd igal pool korraga, siis ära tee üldse midagi!

Väga kummaline on sellist tänitamist kuulata. Inimene võib ise valida, millise eesmärgi nimel ta tööd teeb. Kohutavalt inetu on loomakaitsjatele ette heita seda, et nad ei tegele inimestega või lastekaitsjatele seda, et nad ei tegele täiskasvanutega või looduskaitsjatele seda, et nad ei adresseeri näljaprobleemi.

See on võrreldav sellega, et heita politseinikule ette, et miks ta ei tegele samal ajal südamekirurgiaga, või tuletõrjujale seda, et miks ta tööst vabal ajal ei tööta lastearstina.

Selle asemel, et viriseda, võiks tänulik olla, et keegi üldse leiab mahti probleemidega tegelemiseks!