Kui Eestis oleksid palganumbrid avalikud, oleks mul väga piinlik
Mul on siiski kõrgharidus, mis-siis, et võrdsustatud, mitte ehtne magister. Mul oleks tõsiselt piinlik, sest Eesti keskmisest palgast jääb minu sissetulek ikka tublisti allapoole. Aga ilmselt oleks mul veel piinlikum, kui ma söandaksin minna piiluma õpetajate ja päästetöötajate palganumbreid. Need ei ole ka, niipalju, kui ma tean, minu omast väga palju suuremad, ent töö, mida nad teevad, on oluliselt raskem ja vaevanõudvam.
Ilmselt oleks mõnel inimesel veel väga piinlik. Näiteks minu lapse isal, kes krooniliselt elatise maksmisega hilineb, vabanduseks lause “mul praegu ei ole, ma tekitan selle raha nädala/kuu lõpuks” Miks peaks täiskohaga tööl käiv inimene, kellel rohkem lapsi ei ole, hakkama miinimumelatise raha kuidagi eraldi “tekitama”? Muide, kuna palgaandmed on delikaatsed isikuandmed ja meie lahkuminekust on aastaid möödas, siis ma ei teagi, kui palju ta palka saab.
Võib-olla oleks aga pärast selle numbri teada saamist hoopis mul endal piinlik, sest ma nii rämedat summat (mis on, kordan, miinimum) küsin? Sest tänases Eestis on paraku reaalsus, et täiskohaga tõsist tööd tegev inimene ei tulegi oma palgaga välja! Rääkimata siis veel laste ülalpidamisest.
Ma ei tea, kuidas vanasti küll nii hakkama saadi, kui palgatööl (ma ei räägi siinkohal taluelust, kus rabasid kõik, kel käed vähegi otsas) käis ainult üks inimene, teine (reeglina naine) istus kodus, pesi, kokkas, nõelus ja kasvatas lapsi. Kuidas nad siis ühe inimese palgast ära elasid, kui majanduslik ebavõrdsus oli justkui veel suurem kui praegu?
Piinlik võiks olla veel paljudel inimestel. Kõrgematel (ja kõrgemapalgalistel) riigiametnikel näiteks. Kui nende palgad ja tädi Maalide pensionid kõrvuti panna, siis tekib küll küsimus, kas tõesti eluaeg näiteks lüpsja või sanitarina töötanud tädi tööpanus on nii palju väiksem poliitiku omast? Või peaks piinlik olema tädi Maalil, et ta on pika elu teinud niivõrd kasutut tööd ja pole osanud valida midagi tulusamat?
Piinlik on kuu lõpus toidupoes sente veeretada, et kuidagigi toidurahaga toime tulla. Piinlik on, et inimestele, kelle (abikaasade) sissetulekud on suuremad, pean pidevalt eitavalt vastama, kui nad küsivad, kas ma olen seda või teist teatritükki näinud või seda kontserti külastanud. Piinlik, et ma pole oma elu õigesti elada osanud. Et ma olen kultuurijuhm ja selles vallas täielik võhik. Issand, kui piinlik on!
