Kuhu viib meie kultuur, kui ülikooli minev noor ei tea sõna "loits" tähendust?
Päeval Tallinna kesklinnas jalutades märkasin üht huvitavat plakatit. See reklaamib segakoor ART kontsert-etendust „Eesti loitsud“. Hiljem kodus selle kohta järgi vaadates nägin, et see segakoor esitab loitse, mis on viisistatud Eesti heliloojate poolt.
Küsisin tütrelt kontserdi kohta, et kas tema, noor inimene, äkki teab midagi. Kahjuks ei osanud ta mulle midagi vastata, sest ei teadnud kohe sõna „loits“ tähendust. Talle meenus küll üks metal-bänd, aga ei muud. Olin Eesti taasiseseisvumise ajal temavanune - peatselt ülikooli minev neid, kes võttis osa ühistest laulmistest, teadis J. Liivi või H. Visnapuu luuletusi peast ning soovis enim raudse eesriide lagunemist. Teadsin sõnu „loits“ ja „regivärss“ sama hästi nagu „sovhoos“ või „riigistamine“.
Uurisin tütrelt edasi, mida neile muusikatundides õpetatakse. Ta loetles: Gregoriuse koraal, Chopin, Mozart, „Peer Gynt“, romantism, renessans.. Loetelu hõlmas klassikalist muusikat, ent ühtki märksõna Eesti pärimuslikust muusikast polnud. Ta kuulis minult esimest korda sõnu „sajatus“, „itk“, „helletus“ ja „leelo“. Ehk on just pärimuse õpetamise vajakajäämine põhjus, miks nii paljud noored lähevad multikultuursetesse metropolidesse kõrgharidust või tööd saama. Mitte raha ja eelis tööturul ei aja inimesi sinna, vaid pidepunkti puudumine. Miks jääda riiki, kus on vaid metsad, sood ja varestena kraaklevad poliitikud? Kus pole sadu aastaid vanu kirikuid, kunsti- ja heliteoseid, galeriisid ja festivale - kultuuri. Miks mitte minna ära siit konnatiigist?
Kuid tegelikult meil on kultuuri. Meil oli juba muinasajal oma maal oma kultuur, mida oli siis veel vähestel. Meie kultuuri ei kantud teistele väevõimu ja mõõkadega edasi. Meie kultuur seisnes animismis - looduse ja üksteisega arvestamises. Väes, mis peitub igas elusolendis, igas liigutuses, igas sõnas. Ühtsuses, mitte tundes, et üks on teisest üle ja seetõttu võib talle liiga teha. (Ma ei soovi solvata ühtki kristlast, ent ristirüütlite teguviisi võib kirjeldada ka sedamoodi.)
Taasiseseisvuse ajal on olnud väga menukad folkmuusika kontserdid ja festivalid, ent siiski on tunne, et neist jääb tegelikuks harimiseks väheks. Eesti pärimus ei ole ainult regilaul ja pulgatants. Selles peitub palju enamat, mida enda teadmatagi kasutame igapäevases elus. Kes ei loe lapsele valu puhul salmi „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi..“?
See on loits, osa meie kultuurist. Või kes pole visanud piimahammast ahju peale, öeldes „Säh, võta luuhammas, anna mulle raudhammas!“ See on samuti loits. Tänapäeval toob hambahaldjas raudhammaste asemel raha padja alla.. Ehk on eestluse kadumise peamine põhjus meie teadmatus oma kultuurist. Kui paljud tegelikult teavad, mis aastal pandi Otepääl vardasse meie praegune riigilipp? Või milline n-ö Jumal on eestlaste mütoloogias Essu?
Kuid kultuuritusele on lahendus - selleks on inimeste mõtteviisi muutumine. Tehkem endale ja oma lastele kingitus - pangem televiisorist mängiv „show“ kinni ning avastagem tõelist Eesti kultuuri. Mingem metsa, sohu või pärimuskontserdile, et teie ja ka teie lapsed saaksid teada meie, eestlaste kultuurist, meie tegelikust olemusest. Kas või reedel ja laupäeval toimuvale kontserdile „Eesti loitsud“, mis toimub Noblessneri valukojas. Võib-olla nii saab (kõrg)haridus ka harituseks. Võib-olla nii tuleb rahu hingesoppi, mis kõledal novembriööl depressiooni rahuloluks muudab.
