Kuhu parkida linnas oma jalgratas?
Tartu näitel võin öelda, et on väga palju selliseid kohti, kus rattale parkimiskohta leida on üsna nutune. Eile oli vaja minna Ülikooli tänaval asuvasse panka ja lähim koht, kuhu ratas panna, oli Küüni tänaval. Varem oli endise postkontori juureski mingi võre, nüüd pole sedagi. Mis mõte on siis rõhuda sellele "kiirusele", kui kulutad sama aja, et rattale kesklinnas koht leida.
Teine valus probleem on kohad, kus kasutatakse veel vanu madalaid jalgrattahoidjaid. Sõidad esiratta sinna sisse ja kogu lugu. Pahatihti on need poodide uste ees ja kui keegi ratast kogemata riivab, võib see lõppeda sellega, et tuled poest välja ja esiratas on kõver.
Enamus poodide juures ongi vaid viletsad restid ja needki on kuhugi nurga taha pistetud - eks siis otsi neid! Teiseks on nende vahed nii ära vaetud, et ühte vahesse mahuks tihti kaks rattakummi. Ei saa ka siis öelda, et pole rattaparklat, aga ega igasugust rauakola ei saa siis kohe parklaks nimetada.
Praegusel ajal, mil rattaga liiklejaid on palju, on raske leida isegi mõnda posti, mis oleks ratta lukustamiseks vaba. Küll aga on õnneks uue Kaubamaja juures rattaomanikele mõeldud. Sealne rattaparkla on alati väga täis, samuti ääred. See näitab, et rattaga liiklejaid on palju ja vajadus korralike parklate järele suur.
Praegu on autot kergem parkida kui jalgratast, sest kohti selleks on rohkem ja need on suisa kesklinnas. Nüüd võiks juba hakata ka ettevõtted mõtlema sellele, kuidas kliendi jaoks atraktiivsem olla, sest viimasel ajal valin juba oma marsruuti selle järgi, kus ma oma ratast parkida saan.
Jalgrattasõitu propageeritakse laialt, aga parkimisvõimalsed jätavad soovida. Jääb mulje, just kui kujutataks ette, et inimene sõidab sihtpunkti ja võtab siis seal oma ratta selga.
